UNUSTATUD PAGULASED: kuidas mõisnike julmuse ja Vene sõjaväe eest Rootsi põgeneti (1)

Ränga orjapõlve ja paarikümneaastase sõjaväeteenistuse eest hakkasid eestlased tuhandete kaupa Rootsi põgenema. Mindi veel 19. sajandi lõpulgi. Selle takistamiseks olla Hiiumaal rahvasuu järgi iga pere juurde rannavaht ehk – nagu naabrite juures Muhus kutsuti – tonger pandud. Siis peeti ühes talus pulmi, külalisi tuli hulgem. Ka vahisoldatitel lasti suu seks teha. Märjuke olnud nii kange, et vahid norinal magama jäid. Hõiskav ja rõõmustav pulmarahvas aga purjetas juba Rootsimaa poole. Nagu praegu trotsivad pagulased surma Vahemerel, nii purjetasid  ja sõudsid eestlased oma kipakatel paatidel merele, et õnnistatud Rootsi jõuda.

Jooksu taheti panna isegi Rootsile nii kaugest paigast kui Lüganuse. Kihelkonnakohtu protokolliraamatus 1806. aastal on kirjeldatud kuue pärisorja põgenemiskatset Georg Gustav von Wrangelli Saka mõisast. „Saka mõisa omaniku kaebuse peale kutsuti kohtu ette Tomas Seppa Marti poeg, Niggula poeg Mart, Simona Jürri Jaak, Seppa Marti Mihkel, Reinu Jürg ja Hannuse Jürri Juhhann. Niggula poeg Mart oli välja rääkinud, et Jaagul ja Juhhanil olnud juba läinud aastal nõu ühes temaga joosta Rootsi. Mart oli mõisa vahimees ja tahtnud mõisas ühe rahalaeka lahti murda. Mehed tunnistasid kõik põgenemisplaani.“

Karistuseks sai kes 100, kes 50, kes 30 kepihoopi. Ainult Reinu Jürg, kes kahetsema hakkas ja põgenemispäeval hoopis mõisa tööle läks, pääses karistuseta.