Eesti naisliidu juht Marie Reisik. 1926Foto: Eesti rahvusarhiiv
Tõnis Erilaid 12. detsember 2020 09:36
Oli 1906. aasta august, kui algaja juuratudeng Peeter Reisik kirjutas 19aastasele Kilingi-Nõmme jõuka linakaupmehe tütrele Marie Tammanile, kellega ta oli hakanud äsja kurameerima: „Ma austan teid, kui mõistlikku naisliikumisest osavõtjat, kes asjast aru saades, täiesti õige ja elujõulise otsuse peale on tulnud, et naisliikumine rumalus on ja naisterahvastele tegelikult enam mingisuguseid õigusi tarvis ei ole. Teie ei öelnud seda muidugi mitte nii selgelt välja, aga oma mõttekajastuste abil tulin sellele otsusele...“ Reisik ei mõistnud oma tulevast naist üldse. Mariest sai Eesti naisliikumise eestvedaja ning tulihingeline võitleja nende õiguste eest. Mis muidugi oli meeste juhitud alalhoidlikus ühiskonnas tol ajal raske kui mitte suisa võimatu.

Marie Tamman (Reisik) alustas naiste vabamaks muutmist skandaalse saabumisega Tartusse 1910. aastal pärast õpinguid Pariisis ja tegutsemist õpetajana Torma kihelkonnakoolis. Euroopaliku mõtteviisiga naise, kellel oli moeröögatusena poisipea ja kes suitsetas, tulek kõrgema algkooli õpetajaks lõi Emajõelinna  sumbunud elu kihama. Eriti Tartu naisseltsi liikmeskonna, mille toetajate seas oli Marie ometigi olnud.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad