Manona Paris | Radikaalne feminism Eestis – lubage naerda! (134)

„Ah et naistepäev – säh, võta oma tort ja lilled ning paar head sõna – ja nüüd teeni ülejäänud 364 päeva üles vaatamata orja kombel edasi, tahtmata liialt palka või head sõna saada!“ Just nii radikaalselt võttis üks noore Angelina Jolie masti moskvalanna naistepäeva kokku kuus aastat tagasi. Tema sõnas, et tahaks lilli ja torti saada igal muul päeval, aga mitte 8. märtsil. Põhjus? Kõige suuremaid žeste kippuvat tegema need, kes ülejäänud päevadel naiste suhtes näruselt käituvad.

Nelgid ja naiste õigused

Kuulasin teda ja mõtlesin, et nojah, õigus see on. Naistepäev, mis oli ellu kutsutud töötavate naiste õiguste eest võitlemiseks, mandus kommunistlikus argielus ainsaks päevaks, mil naise väärtus kellegi muu kui vähenõudliku töömasinana pälvis tähelepanu ja austust. Tordid, kaunid sõnad, lilled, üldinimlik rahu ja ilu, eriti kui muul ajal neid väga polnud – no kellele see ei meeldiks. Ent naiste õigused ei tohiks nende nelgipuhmaste vahele ära kaduda.

Naistepäeva tegelikku üleskutset pöörata tähelepanu ka naiste õigustele ja kutsuda üles solidaarsusele on täna vaja rohkem kui varem. Miks? Sest me oleme vananev riik, kus pole kulda ega naftat ning lisaks napib ka töökäsi, sisserändajaid vihatakse ning väljarännet austatakse. Viimane aeg on hakata naiste tööpanust vääriliselt hindama, mitte nentida lameda maa uskujate kombel, et Euroopa suurim sooline palgalõhe on väljamõeldis nagu päikese ümber tiirlev planeet. Ja siis nutta, et näe, ostujõu osas seesama valelik statistika ikka kehtib ja oi küll me ikka oleme vaesed ja viletsad!

Neli aastat tagasi nentis üks Eesti feministe, et naiste küsimus võiks saada valimiste üheks tähtsamaks punktiks. Nii see paraku läks, aga väga teises võtmes. Feminism muutus pea kõigile jõududele sobivaks õlenukuks, mille rituaalse põletamisega oma valijaid käivitada ning odavat populaarsust hankida.

EKRE ja Isamaa teatasid enam kui kord võidukalt, kuidas just radikaalne feminism on üks Eesti suuremaid ohte. Ja siin läks asi juba veidi piinlikuks. Eestis on paljusid asju, radikaalsust võib-olla isegi ka – näiteks lollusena. Radikaalset feminismi aga pole meil teps mitte. Sest paraku ka isegi tavalist elutervet emantsipatsiooni eriti pole. On vaid natuke sooja auru vaat et nähtamatu või naeruvääristatud mõttekoja ja indiviidi näol.

Meenub ka üks kolumnist, kes oma kirjatükis juubeldas, et küll nüüd hakatakse teda alles materdama, sest näete, tema julgeb feminismi maha teha. Otse loomulikult teadis ta, et juhtub vastupidine. Mugava tuleriida ümber tulid tantsu lööma ka liberaalsed jõud – meenutagem, kuidas valitsuse kooshoidmine oli nüüd valimistel suurima languse teinud sotsidele tähtsam kui maailmavaade. Erakonna üks alustalasid Marju Lauristin oli selle üle uhke ning leidis, et seksuaaltraumadest rääkimise #minaka liikumisega ei peaks minema kaasa selle Ameerika juurte tõttu.

Selles valguses võib ju ka aru saada, et naisõiguslus on meil takerdunud kuskile kahe laine vahele, sest vastulaine võtab kohati hinge kinni. Valimisõigus justkui on, õigus lahutada ka ning alimentide nimel kohtus käia – mida veel siis vaja, kähvavad konservatiivid. Aga palgalõhe, klaaslagi ja vaid ühele soole keskenduv sünnitussurve, mille eest üha rohkem noori naisi kodumaa tolmu jalgelt pühib? Pere kooshoidmise emotsionaalse taaga endiselt vaid naistele panemine? 

Konservatiivid peavad aga perede suurimaks ohuks olematuid feministe ja veel nähtamatumaid homoseksuaale, samal ajal kui pooled Eesti pered lõpetavad lahutusega, laste elatisvõlglaste häbinimekirjas on jäme ots meeste käes ning ühiskonnas tähtsamate meeste seas on lahutus oma esimesest naisest ja laste emast pigem reegel kui erand.

Siin ehk saabki vaadata süüdistavalt mõttekodade poole, et miks nad kriisidele nii aeglaselt reageerivad. Miks juhtub nii, et näiteks ahistusskandaali puhul nende häält küsides selgub, et kõigil on kiire ja pole aega süveneda? Kah mul radikaalsus! Meie naiste marsid on vaoshoitud rõõmsad jalutuskäigud õhupallide ja lastevankritega, mitte tõrvikutelõõmas trampimised. Naisevaenulike tegelaste ja asutuste uste ja akende all pole pikette.

Need kõlakojad ühendavad elus juba üsna hästi hakkama saavaid haritud ning heade positsioonidega naisi. Need on naised, kes saavad suurepäraselt emantsipatsioonist aru ning osakavad teadlikult kasutada selle vilju, pidada silmas oma õiguseid ja võimalusi. Naisõiguslust on aga eestkätt vaja nendele, kellega ei anna suhelda stiilis „lammas konsumeeris meie apellatsiooni“.

Kõige rohkem ongi lihtsas otseses keeles jõustatud ja nõustatud, sõna otseses mõttes kogukondadesse kasvõi kohtumisõhtutena kohale toodud naisõiguslust vaja neil, keda hoiatatakse radikaliseerumise eest. Tavalistel lihtsatel naistel, keda on harjutatud end läbi elu seadma esiplaanile mehe, ülemused, vanemad, lapsed... Ja kes siis kuulutatakse ebavajalikeks niipea, kui palg pole enam nii sile. Keda ähmastatakse virvatulukestega, et feminism kirjutab sarnaselt traditsiooniliste soorollidega ette, milline töö on naisele sobilik.

Tort ja lilled?

Ma tahaks keskenduda ka ühele levinumale valearvamusele - et naisõiguslus ei luba sul kodus oma pere jaoks töötada. Milline lollus – iga naine (ja ka mees) peab saama end teostada seal, kus ta tunneb vaja olevat. Ka mina olen feministina „istunud“ rõõmsalt neli aastat kodus, mis sel hetkel asus mitte just sõbralikuna tunduvas naaberriigis, kasvatades meie esiklast ning olles oma väga keerulises ametis abikaasale kõige esmasem ja tähtsam taustajõud. 

Aga kui tuuled pöördusid ja sain võimaluse tiibu sirutuda, võttis tema sammu tagasi ja toetas kodubaasi. See ongi hea ja toimiva suhte tunnus – mõlemad partnerid panustavad vastavalt oludele ja võimalustele, kellegi püüdlusi ei materdata, vaid üritatakse sobitada. Jah, see tähendab kompromisse, aga võimalust olla koos tugevam ja õnnelikum.

Enamlevinud lolluseid, mis on kahjuks nagu hüdraga võitlemine, sisaldab väidet nagu keelaks naisõiguslus naistel kanda kleiti (ehk olla naine) või solvuks, kui neile uksi avatakse ja lilli kingitakse. No näiteks seda lugu siin kirjutab feminist, kes kannab kleiti ka 30 külmakraadiga. 

Teiseks: üldinimlik viisakus on juba ammu kaduv omadus - ühistranspordis annavad rasedale ja väikese lapsega reisijale istet pigem samasugused noored naised. Keskealine maailma peale vihane mees aga kipub olema viimane, kes oma tagumikku istmelt tõstab, lapsekäru aitab tõsta või ust avab. 

„Kas on tore vaatepilt?“ olen paar korda jõuetus vihas kähvanud härrasmeeste suunas, kes käed taskus vaatavad, kas ma saan käruga bussi või kukun koos lapsega.

Mis aga puutub lilledesse ja tortidesse, siis neid võiks muidugi iga päev saada. Ent kui 8. märtsil on need eriliselt magusad ja ilusad – siis miks mitte? Olen pea igal aastal soovitanud mitte jääda passiivagressiivselt vihjama ja ootama, millal mõni mees need välja otsib. Meil igaühel on omad vinged naised elus olemas – kingime ise neile lilli. Ja siis ühe radikaalselt uhke šokolaaditordi.

Edukat naistepäeva iga päev! Meestepäeva ka!