Mis toimus meil 1962. aastal? Legendaarne liköör, luulekassett ja hurmavad itaallased

Itaalia kvartett ummistab Estonia 

Estonia kontserdisaal on 22. novembril pilgeni rahvast täis, sest lavale astub ülipopulaarne Itaalia kollektiiv – Marino Marini estraadikvartett. Need, kes kontserdisaali ei mahu, kogunevad mõne tuttava teleriomaniku juurde, et vaadata suursündmuse ülekannet Eesti Televisioonist. 

Itaallased esitavad omamaist meloodilist popmuusikat, mis lausa paitab eestlaste kõrvu. Pärast nende lahkumist jäävadki need viisid siia keerlema. Paljud laulud saavad eestikeelsed sõnad ja lähevad seejärel uuele tõusule, nagu näiteks Tiiu Variku pala „Quando“ ja Vello Orumetsa „Bella ciao“. Need kõlavad nii raadios kui ka tantsusaalides. 

Sarmikad Itaalia artistid jätavad eestlaste kõnepruuki ka omakeelse tervitussõna ciao, mis muutub aja jooksul lihtsama kõlaga tšauks. 

Pidudel hakkab aga levima tvist – tants, mille samme õpetas publikule Marino Marini kontrabassimängija. 

Lapsed saavad oma Silueti 

Oh kui raske on leida kauplustest lastele sobivaid rõivaid! Nüüd saab see mure leevenduse. Tallinna moemaja hakkab välja andma moežurnaali Siluett lasterõivastuse versiooni, mis kannab pealkirja Laste Siluett. Selle järgi saab iga ema oma võsukestele mugavad riided õmblusmasinal valmis vuristada. 

Ajakiri näeb trükivalgust kord aastas. Esimese, 1962. aasta väljaandega on kaasas kaks lisa – nukk Mari valmistamisõpetus ja kaks lõikelehte. Jooniste järgi saab õmmelda moodsa palitu, noorukite vaba aja rõivaid, neiude pidulikke kleite ja lasteaialapse mänguriided. Antakse kasulikke näpunäiteid seeliku voltimiseks. 

Fotosid selles ajakirjas pole, šnitti saab võtta ainult jooniste järgi. 

Eksootiline liköör mekib igaühele

Tallinna likööri- ja viinatehas hakkab septembris tootma uut Vana Tallinna likööri, mis muutub kiiresti populaarseks terves riigis. Joogi töötavad välja liköörimeister Ilse Maar, villimistsehhi juhataja Bernhard Jürno ja tehasemeister Jaan Siimo. 

Selleks andis inspiratsiooni enne sõda Prantsusmaal mekitud eriline liköör, mille maitse püsis Siimol meeles veel aastakümneid hiljem. Kolleegide katsetuste tulemusena sünnib jook, mille koostisosade hulka kuuluvad Jamaica rumm, vürtsid, tsitrusviljade maitseained ja palju muudki. Täpse retsepti jätavad tootjad saladuseks. 

Algul kirjutatakse likööri etiketile lausa Wana Tallinn, et rõhutada selle ajaloolist sünnipaika. Hiljem siiski topelt-v kirjapildist loobutakse. 

1969. aastal pälvib Vana Tallinn esimese liköörina Nõukogude Liidu kvaliteedimärgi. 

Küpsusklasside uus õppeaine 

Eesti keskkoolide küpsusklasside õppekavasse lisandub uue ainena ühiskonnaõpetus, kus tutvustatakse noortele poliitiliste teadmiste aluseid. Ajaleht Nõukogude Õpetaja annab 3. novembril ülevaate, mida on selle töö ettevalmistuseks tehtud: „Tartu linna koolide õpetajad kuulasid loengutsüklit NLKP XXII kongressi dokumentides seatud põhiprobleemide — kommunismi materiaal-tehnilise baasi loomise, ühiskondlike suhete, uue inimese kasvatamise, rahvusvaheliste suhete jt. kohta. Samuti on linna juhtivad töötajad esinenud mitmesuguste loengutega,“ kirjeldab ajaleht. „Palju on teha pedagoogilistel kabinettidel tarviliku kirjanduse, näitlike õppevahendite ja muu muretsemisel.“ 

Nõukogude inimese vormimine on täies hoos! 

Keres saab aasta sportlaseks 

Malelegend Paul Keres valitakse 1962. aastal kolmandat korda Eesti aasta parimaks sportlaseks. Varasemad tiitlid pärinevad aastatest 1937 ja 1959. 

Seega jääb Kerese esimest ja viimast korda aasta sportlaseks nimetamise vahele terve põlvkonna jagu aastaid – 26. Proovigu mõni teine sportlane nii kaua oma valdkonnas tipus olla! 

Kui esimest korda võttis Paul Keres selle tunnustuse vastu 21aastaselt, siis kolmandal korral oli ta juba sportlase kohta auväärses eas – 46aastane. Loodetavasti aitab selline koduseinte toetus Keresel toime tulla kibeda teadmisega, et tippvõistlustel on ta saanud hüüdnimeks Igavene Teine. Maailmameistri tiitel jääbki talle kättesaamatuks. 

Tõrva kohal lehvis sinimustvalge

Kolm Tõrva noormeest otsustasid 1962. aastal tähistada oma keskkooli lõpetamist sellega, et tõmbasid täitevkomiteemaja torni lehvima Eesti rahvuslipu. Sinimustvalge trikoloor tervitas Tõrva rahvast 1. mai varahommikul, suure Nõukogude maipüha hakul. 

Koolivennad Olev Lõndso, Toivo Rand ja Ernst Kangur olid seda tehes väga ettevaatlikud. Lipu valmistamise materjalid osteti naaberlinnast Valgast, ülejäägid põletati. Valmis õmmeldi see maavanaema õmblusmasinaga. 

30. aprilli õhtul tõmbasid poisid jalga petrooleumiga immutatud jalanõud, et jälituskoeri eksitada. Olev ja Ernst ronisid täitevkomiteehoone kõrval asuva puu latva ja turnisid sealt viljarooviku abil katusele. Toivo valvas tänaval liikujaid. Pärast keskööd oligi punalipp asendatud sinimustvalgega. Hiljem põletasid poisid oma jalanõud ära. 

Järgmisel hommikul tõid miilitsad lipu mõistagi kärmesti alla, hoolimata torni uksele kinnitatud sildist „Mineeritud“. Järgnes uurimine, kuid süüdlased jäidki leidmata. 

Suurimaks kahtlusaluseks peeti Olevit, kel oli olnud sekeldusi ka ajateenistusest kõrvalehoidmisega. Edaspidi hoidis KGB tal valvsalt silma peal. 

Praegu on kolmest lipuheiskajast ainsana elus 81aastane Olev Lõndso. Elutarga mehena vaatab ta sellele sündmusele teisiti kui noore uljaspeana. „See asi oleks võinud lõppeda väga halvasti,“ nendib ta. „Lugesin hiljem toimikust, et maksimumkaristus oleks olnud viis aastat vanglat ja seitse aastat asumist. Neid poleks ma vastu pidanud, sest ma polnud kuigi turske vend.“ 

Seda, et lipuheiskajad jäid toona avastamata, peab Olev suureks õnneks. Mehed hoidsid kolmkümmend aastat oma suud lukus ja alles 1990. aastate algul söandas Olev sellest oma lähedastele rääkida. 

Paraku viis ohtlik saladus sõprade teed lahku, sest nad püüdsid kahtluste ärahoidmiseks ka omavahel suhtlemist vältida. 

Praegu puhkavad kaks meest juba 15 aastat Tõrva kalmistul. Olev Lõndso elab koos abikaasaga Põlva lähedal Lehise talus. Aasta tagasi lõpetas ta arstipraksise Põlva haiglas, kus töötas 44 aastat psühhiaatrina. „Suuremaks toimetamiseks enam jõudu pole, aga ahju ja pliiti tuleb ikka kütta ja tormikahjustusi likvideerida,“ räägib 81aastane mees. Paaril on kolm last ja ka omajagu lapselapsi. 

Esimene kassett uute luuletustega 

Kirjandusmaailmas toimub suursündmus: ilmub kassettväljaanne „Noored autorid 1962". See on pappkarp, mille sisse on mahutatud viis poolesaja leheküljelist luulekogu. 

Nende vihikutega astuvad avalikkuse ette uue põlvkonna kirjanikud: Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Enn Vetemaa, Arvi Siig ja Linda Ruud. 

Debüütkogud kaovad kaupluselettidelt kiiresti, sest huvi on ühiskonnas luule vastu väga suur. Nendest raamatutest õhkub elujaatust, maailma avastamist ja muidugi ka teistmoodi kirjutamisvõtteid. 

Riimide asemel on mõnes kohas hoopis vabavärsid. See on midagi uut! Paul-Erik Rummo kirjutab: Ennäe seda hõiskavat lõokest! Justnagu elav noodimärk päikesekiirtest joonestikul. Mis küll teda hoiab seal üleval? 

Tiibugi liigutab vaevalt. Kas see ehk pole ta laul? Järgmise kuue aasta jooksul ilmub veel neli luulekassetti, kus pappkarbi sees on 3–5 noore luuletaja debüütkogu. Kogu seda seltskonda hakatakse nimetama kassetipõlvkonnaks, kuigi nende sünniaastad jäävad vahemikku 1927–1947. 

Enamik kassettides debüteerinud autoreid jääb veel pikaks ajaks eesti kultuurimaastikku rikastama.