Kaader filmist «Autostopp»Foto: ERR
Eesti
11. aprill 2020, 09:11

Nõukaaegne sõidujagamine: autostopiga Riiga, Jaltasse ja Moskvasse

„Autostopp, autostopp, igal masinal on stopp …“ laulis ansambel Laine 1965. aastal filmis „Autostopp“. Kapitalistlikus maailmas muutus pöidlaküüt 1960. aastate vastukultuuri üheks sünonüümiks. Üllatuslikul kombel hakkasid sarnased tuuled samal ajal puhuma ka raudse eesriide taga. Autostopi nime kandnud süsteem teenis õilsat eesmärki: sotsialistlik inimene saagu soodsalt mööda oma hiiglaslikku kodumaad ringi reisida!

„Autostopp, autostopp, igal masinal on stopp …“ laulis ansambel Laine 1965. aastal filmis „Autostopp“. Kapitalistlikus maailmas muutus pöidlaküüt 1960. aastate vastukultuuri üheks sünonüümiks. Üllatuslikul kombel hakkasid sarnased tuuled samal ajal puhuma ka raudse eesriide taga. Autostopi nime kandnud süsteem teenis õilsat eesmärki: sotsialistlik inimene saagu soodsalt mööda oma hiiglaslikku kodumaad ringi reisida!

„Autostopist kirjutasid kõik ajalehed,“ meenutab kirjanik Olev Remsu, kuidas ta esimest korda uudsest reisimisvõimalusest kuulis. Rääkisid ka kõik sõbrad ja tuttavad.

Süsteem töötas järgmiselt: soovijad said ametiühingute juures töötavate turisminõukogude juurest terve pataka talonge. Samuti märkmiku, mille kaanel ilutses suurelt kiri „Autostopp“. Sedasama märkmikukaant kõrgel õhus viibutades võis minna maantee äärde autosid püüdma. Remsu rõhutab, et rangelt võttes ei saanud seda tegevust üldsegi nimetada „hääletamiseks“ ega „pöidlaküüdiks“. „Seda kutsuti „juhuka püüdmiseks“,“ korrigeerib ta. Ja see tähendas muidugi pea alati veoautosid, sest isiklik sõiduvahend jäi tavalisele inimesele sel ajal veel kättesaamatuks unistuseks. 

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99