„Dekameron“
Autor: Giovanni Boccaccio
Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
687 lk
Kui ukrainlanna äkki mu voodisse ronis, ei suutnud ma tärkavatele ihadele vastu panna. Nii kaotaski väike Balti poiss oma süütuse endast seitse-kaheksa aastat vanemale slaavitarile, kes oli muuseas pärit Donetskist. Polnud seal aega jutte vesta, ei olnud novelli ega sõda ega midagi.
Ma ei häbene oma esimest seksuaalkogemust. Selle konkreetse raamatu trükk, mida vanemad minu eest peitsid, pärines minu sünniaastast. Piiblit minu lapsepõlves meie kodus polnud, aga … Selline paks teos kusagil kapi taga salalaegastes ometi oli.
Üleüldse ei imesta, et niipea, kui karantiin meil nüüd välja kuulutati, hakkas sotsiaalmeedias laekuma ka armatsemissoovitusi. Boccaccio ainetel.
Tõesõna, ei viitsi enam kohustuslikku kirjandust lugeda. See mind enam ei eruta. Märkasin vaid seda, et „Dekameron“ on tänapäeval ka kutsekoolide programmis. Oh heldus, kuidas aeg muutub!
Meie emme õpetas just praegu koduõppel last, et Eestis ja maailmas jääb aeg veel tükiks ajaks pingeliseks. Tõsi ta on. Pubekas teeb elektroonilist koolitööd! Samas: äsja ta kiljatas, kui leidis oma toa seinalt ämbliku. Palus õue viia. Arahnofoobia? Positiivne on see, et ei tohiks enam hängida kaubanduskeskustes, mistõttu juhukontaktid on välistatud.
Selle artikli kirjutamise ajal on meie kodus paraku topeltkarantiin, koerad enam õue ei pääse. Kuigi jooksuaeg: tuleb lahutada üht vanemat isast teise, noorema isase seljast. Põhjus on lihtne: toimub aiaehitus. Õue saab vaid ühekaupa ja rihma otsas. Naabritega tara on ju vahelt maas.
Õnneks juhtub ka nii, et maailmaavastamisvalu tekitab vahel päris tubast nostalgiat. Pole kunagi näinud nii palju inimesi, kellega saab suhelda arvuti teel reaalajas.
Neid ridu kirjutades käis aga äkki korraks vilks. Elekter läks ära. Vahetult enne seda murdus aga töötooli alt ratas. Oleksin peaaegu selili kukkunud. Ärge palun otsige siit allegooriat!
Mul pole mingit probleemi sammaste sissemaksega. Neid lihtsalt ei ole. Aga midagi nagu veel tõuseb, hoolimata aktsiatest. Sellega peaks hügieeniliselt tegelema ka katku ajal.
Parim, mida elu on mulle pakkunud, on alati toimunud öös. Aga ärge palun magage ka päevavalgust maha! Kodus töötajana. Nimetatagu „Dekameroni“ tänapäeval kas või tüvitekstiks. Oleme omadega taas renessansis! Jutustagem omavahel esmalt alati lugusid. Mulle need meeldivad. Klassika on klassika!
Teisest küljest: kas ma olen juba nii vana, et seksuaalsust märkan esmalt silmast? Ei näe siin mingit erootikat. Ei Firenzet ega musta surma.
Kas elurõõm on patt? Kõhklemata. Iseasi, mis on patt? Nii et: ma ei kahetse, et ka oma kodus on taolised jutud võimalikud.
Kõik algab alati käsitööst. Fantaasia on vaid selle pikendus. Ometi on olnud au ära näha ka Mati Undi interpreteering „Dekameronist“ kloostris, kus mõned prouad kirtsutasid nina. Aga elu läheb edasi, eks ju?
Tegelikult tahan ma aga rääkida hulga maisematest asjadest kui seksuaalsuhted. Tänapäeval aetakse ju keelt kõrva hoopis teise asja pärast. Iseasi, kas see pakub vastastikust rahuldust?
Kui ma nüüd ikka päris aus olen, siis pange mind katku ajal sõpradega ühte jututuppa kinni. Kui muud sealt vast ei sünni, siis hea teos igatahes. Olen ikka mõelnud, et mõttekaaslus kompenseerib alatihti kõik mu ihulised vajadused. Sestap rohkem ei kobisegi, kuna nägin elus esimest korda inimeste paaritumist pealt teise ilmasõja pommiaugus. Läksin koju ja ema seletas kõik ära. Lugemiskogemusega oli mul toona veel tiba raskusi …
Sigime veel. Niidi otsas on pea. Saba on aga sellel alati taga.
Kommentaarid (0)