Eesti

Valve Raudnaski kolumn | Kuni küla kuuleb 

Valve Raudnask, 10. aprill 2020, 16:09
Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Selle üle löödi palju lärmi kõigis üleriigilistes lehtedes. Samuti Õpetajate Lehes, sest asi puudutas kooli. Ja Võrumaa Teatajas, sest kool asus Võrumaal. Jutt on Krabi kooli kinnipanekust kolm kuud enne õppeaasta lõppu.

Samal teemal

Siin õppisid tervise- ja käitumismuredega lapsed, kellele turvatunne on esmavajadus. Koroonaviirus pani nüüd küll kõigi tavakoolide lapsed koduõppele, aga nende oma kool ja omad õpetajad ei kadunud kuhugi. Ei julge mõeldagi, mis Krabi lastest praeguses kriitilises olukorras on saanud ja kuidas selline halastamatu samm võib nende edaspidist elu mõjutada.

Lärmi löödi, aga haridusametnikke ei mõjutanud see vähimalgi määral. Kas ajakirjandus tegi tühja tööd? Kindlasti mitte! Krabi kool pandi küll ikkagi kinni, kuid ühiskonnas leidsid need lood väga suurt vastukaja. Ma ei räägi üksi internetikommentaaridest, kus sajad inimesed avaldasid nördimust sellise kirvetöö üle. Ka pole ma veebruaris ega märtsis juhtunud ühelegi sünnipäevale ega muule kokkusaamisele, kus poleks Krabi kooli kinnipanek jututeemaks olnud. Jumal tänatud, et haridus ja kool on jätkuvalt eesti rahvale väga tähtis ja ajakirjandus kajastab seda.

Loodan, et kui koroonaviirus taandub ja argielu tuleb tagasi, tegelevad ajakirjanikud selle teemaga edasi ning uurivad, kuidas Krabi lastel läheb ja mis on saanud uhkest tühjast koolimajast kaunis Rõuges.

On pühasid asju, mille eest tuleb alati seista ja lärmi lüüa. Nii nagu inimene ei tohi edu nimel minna üle laipade, ei tohi ta minna ka üle looduse. Ega see, et Eestis on alles küllaltki palju puhast loodust, pole lärmi löömata saavutatud. Ja kisa tuleb ka edaspidi teha, olgu tegemist metsa või raudteega.

1970. aasta paiku tuli Noorte Häälde tööle geograafiharidusega Rein Põder. Siis hakkas ajalehes ilmuma rubriik „Inimene ja loodus“, kuhu kirjutasid näiteks Fred Jüssi ja tollane looduskaitse valitsuse juhataja asetäitja Madis Aruja. Kas Jüssi ja Aruja kirjutatud lugusid ja intervjuusid nende meestega võeti vastu aplodeerides? Lugejate poolt kindlasti, ülemuste poolt üldse mitte. Komsomoli keskkomitees oli seltsimehi, kes tuletasid Noorte Hääle rahvale meelde, et see leht on ette nähtud noorte kommunistlikuks kasvatamiseks ja komsomolitöö kajastamiseks, mitte jõgedest ja kägudest jutustamiseks.

Aga ajakirjanduses jänesed šampust ei joo. Muidugi tahab igaüks tõsise töö eest saada kiita, mitte sõimata. Kiitusest kaalukam on siiski kindlameelsus ja rõõm selle üle, et lugu üldse ilmuda sai.

Madis Aruja käis mitu korda ka toimetuse rahvale esinemas, kus ta sai ohtlikest arusaamadest avameelsemalt rääkida. Näiteks oli ta sattunud Moskvas looduskaitsealasele nõupidamisele, kus üks teadlane oli lohutanud: „Ärge muretsege metsade ja jõgede pärast! Me suudame teha kommunismiehitajate jaoks kunstlooduse!“

Viljandi külje all oli suur seakombinaat. Tekkis probleem, kuhu virts panna. Loodusemeestelt küsiti, ehk saab virtsa metsa alla vedada. Keegi neist vastanud: „Muidugi saab, kui metsalt kõik muud funktsioonid ära võtta.“

Puhas loodus ja Tallinna vanalinn on Eesti suur varandus. Aga oli aeg, kus Tallinnas peeti plaani, kuidas rajada uus otsetee Balti jaamast Ülemiste kanti. Enam ei mäleta, kuidas see tee pidi vanalinnast läbi minema, aga üle Siselinna kalmistu kindlasti. Kirjanike ja teiste kultuuritegelaste lärm tõusis taevani.

1976. aastal võeti Toompuiesteel (siis Gagarini puiestee) pikema jututa maha põlispuud. Küllap oli see samm paratamatu, aga infopuuduse tõttu tõusis sellest suur lärm, mis ülemusi väga pahandas. Lennart Meri arvas siis Noorte Hääles, et niisuguseid samme tuleb rahvale ammendavalt selgitada, ja ütles ülemuste kohta temale omasel elegantsel moel, et linlastel on lihtsam valida uued juhid kui juhtidel uued tallinlased.

Lärmilöömise puhul peaks aga üht asja väga silmas pidama. See ei tohiks olla rakett, mis hetkeks heledalt taevasse tõuseb ja siis susinal kustub. Vanasõna õpetab: „Seni kutsu haugub, kuni küla kuuleb.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee