Toivo Tootseni mälestused | Õhtu eest pool kuupalka ja üüriautoga komandeeringusse

Toimetus oli „Aktuaalsel kaameral“ väga demokraatlik. Nädala jooksul tehtud lõigud vaadati koos üle, hinnati eraldi nii operaatoritööd kui ka toimetaja teksti ning vastavalt sellele määras peatoimetaja honorari. Oli ikka pagana uhke küll, kui mõnel korral ka minu teksti hinnati kõrgeima hindega ja sain selle eest topelthonorari: kui tavaline, keskpärane lugu maksis 7 rubla, siis topelthonorar võis olla 15 rutsi!

Toimetuse hingeks võis pidada Rein Sikk seeniori. Temas oli särtsu ja organiseerimisvõimet, ta suutis meie väikese toimetusekese korrapealt mobiliseerida. Tema eestvedamisel tegime toimetuse väljasõite ka marjametsa või seenele.

Rein Sikk oli ka ainuke, keda ma sellest seltskonnast varasemast tundsin – vend Ülo kaudu, sest Rein ja Ülo olid ülikoolis koos rahvatantsu teinud. Tantsuhimuline oli Rein aga vist elu lõpuni. Igal juhul tõlgiti tol ajal meie seltskonnas ladinakeelset mõttetera sic transit gloria mundi, et Sikk tantsib Glorias ja Mündis. Muide, mind kutsus Rein Jõhviks – no et ma olevat sihuke jõhv, eks ole! Sellest sai hiljem omakorda alguse mu Jõhvi Joosepi jutukeste seeria. Nii et Jõhvi Joosepi ristiisa on Rein Sikk.

Ta oli ka selles mõttes kena inimene, et võttis mu mingil määral oma hoole alla. Tema viitsis vaeva näha, et mulle teleajakirjanduse algtõdesid õpetada. Tegi selgeks, et pika jutu saab väga elegantselt kokku võtta ainult ühe lausega.

Kui lõunaks olime oma tekstidega enam-vähem ühele poole saanud, hõikas tavaliselt just Rein: „Poisid, lõunapaus! Lähme nurga peale!“ Ja helistas ette: pange valmis nii ja nii mitu korda viiskümmend grammi konjakit. „Nurga peal“ – see oli Kreutzwaldi ja tookordse Gogoli, nüüd taas Raua tänava nurgal olnud baar, meie stammlokaal. Kui kohale jõudsime, olidki baaridaamil juba kohv ja konjakid ritta seatud. Viiskümmend grammi kolmetärnist konjakit (siis müüdi alkohoolseid jooke viiekümne ja saja grammi kaupa, naps polnud mitte 40 grammi nagu nüüd) maksis 40 kopikat, kohv vist seitse. Tol ajal veel baarides, puhvetites ja restoranides alkoholil juurdehindlust polnud.

Ja pärast seda tagasi tööle – ei mäleta, et oleksime pikemalt jorutama jäänud. Seda hakkasime tegema RAMETO ajal, kui raadiomajas oli oma baar ja kohvik-söökla ning kui valmis meie uus stammlokaal Kungla. 

Komandeeringusse „prokaadiga“ 

 Nagu varem öeldud, olid filmilimiit ja valguspark piiratud, mistõttu kasutati üsna palju fotoreportaaže. Toimetuse fotograaf oli Arnold Moskalik. Minul klappis temaga koostöö eriti hästi, nii et meist said pikaaegsed sõbrad. Saate tegemine suure võttegrupiga pole mulle kunagi omaseks saanud, sestap tundsin ennast palju kodusemalt fotograafiga kahekesi töötades. Kahekesi käisime tegemas uudislugusid Tallinnas, aga üsna tihti sõitsime ka komandeeringusse üle Eesti. Autoprokaadiga, nagu siis öeldi.

Jah, tol ajal oli just tööle hakanud autolaenutus – toonase partei- ja riigijuhi Nikita Hruštšovi Ameerika visiidi tulemus. Pikemalt on sellest kirjutanud Urmas Vahe 2014. aasta 28. juuni Õhtulehes. Idee oli, et inimestel pole vaja isiklikke autosid, vaid vajaduse korral saab auto võtta laenutusest ehk prokaadist. Arnol oli seal tuttav mees tööl, nii et ta sai alati uue ja korras Moskvitši (tollal mudelid 402, 403 ja 407, kuigi NSV Liidu suuremates linnades võis laenutada isegi Volga – toim). Kahe inimese komandeeringurahaga sai siis kenasti auto üürikulu tasuda: see polnud kuigi suur, ka koos kilomeetrimaksu ja kütusega. Liiter bensiini oli ju odavam kui pudel mineraalvett, maksis ainult 7 kopikat.

Nii me siis paarutasimegi nende prokaadi „mosudega“ mööda Eestimaad ringi, eeliskohtadeks Saaremaa, kust Arno pärit oli, ja Võrumaa, minu sünnipaik. Sõitis Arno, minul siis veel juhiluba polnud. Mina hoolitsesin aga selle eest, et meil tagasi tulles oleks ikka ka kolm-neli lugu „Aktuaalse kaamera“ tarbeks olemas. No ja lugudest ju puudust polnud, ei positiivsetest ega negatiivsetest. Ühe sihukese kriitilise loo eest sain autahvlile ning selle eest maksti ka topelthonorari: ühes kolhoosis kaebasid karjatalitajad, et neil on küll kallis lüpsiagregaat, aga seisab kasutult nurgas ja nemad peavad ikka käsitsi lüpsma. Arno tegi pildid ja mina parajalt sapise-satiirilise-teravmeelse teksti.

Eks see autolaenutus oli ju päris hea mõte, aga enneaegne: toonane inimene polnud sellisteks asjadeks küps. Autolaenutusele andis surmahoobi see, et laenuautosid kasutati isiklikele masinatele uuemate varuosade hankimiseks. 

Esimesed haltuurad

 Arno oli aga mõnusa huumorisoonega mees. Ta elas praeguse Kaubamaja kandis väikeses päevinäinud majakeses. Kui see lammutati, sai Arno korteri Mustamäele, aga meie teletöö ajal oli see väike majake veel kenasti olemas, terve Tornimäe ja Maakri tänava kvartal olid selliseid vanu puumaju täis – puukütte ja kuivkäimlaga. Südalinnas!

Arno mängis ka hästi akordioni. Talle meeldis muusika, kuulasime seda tema majakeses lintidelt. Tal oli tolle aja kohta väga korralik aparatuur: magnetofon, võimendi ja valjuhääldikastid. Kogu see kupatus mahtus ilusti ära auto pagasiruumi. Käisime aastate jooksul Arnoga palju haltuuradel: tema tegi muusikat, mina lõbustasin rahvast õhtujuhina. Sünnipäevad, pulmad, laadad … Kutseid oli rohkem, kui me teha suutsime. Ja tasu oli korralik, õhtu tavaline taks oli 50 rubla kummalegi. See oli umbes pool keskmisest palgast.

Arnolt sain ka õpetuse: kui salvestad endale muusikat, siis tee seda korralikult. Tema sai salvestada televisioonis, mina raadiomajas öösiti foonikas muusikat ümber võttes. Kahe peale kokku oli meil vägagi korralik fonoteek.

Hiljem Arno abiellus, sõpradeks jäime aga lõpuni.

Millalgi 1963. aasta märtsis vabanes televisioonis ajutiselt koosseisuline koht – Helgi Oiderma läks lapsepuhkusele. Siis sain ajutiselt kohe päriselt televisiooni palgale.

Suurim elamus tollest teleajast oli see, kui suures läbivaatussaalis vaadati läbi nääriõhtuks valminud kontsertfilmi. Seda tehti suuremas läbivaatussaalis raadiomaja esimesel korrusel, kus hiljem oli meie RAMETO toimetus. Siiani on silme ees ja kõrvus Tiiu Variku esinemine – milline hääl, milline tüdruk! Ja Klas-Terasmaa-Haug, ja Tennosaar …