Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kümned tuhanded eestlased meelt avaldasid

Ametlikult kutsuti inimesed tähistama Eesti talurahva vabastamise aastapäeva. Tegelik soov oli survestada ajutist valitsust kinnitama autonoomiaseadust ja ühendama Liivimaa põhjaosa Eestimaa kubermanguga.

„Mineva pühapäev, 26. märtsil oli eestlaste meeleavaldus. Hommikul vara hakkas igalt poolt Jaani kiriku juurde Ofitserskajal rahvast koguma... Lehvivad Eesti sinimustvalged lipud, nende kõrval punased lipud pealkirjadega „Elagu vaba Eesti!“, „Maha parunid - maa rahvale!“...Määratu rahva hulk liigub eeskujulikus korras Nevski prospektile. Muusika mängib Marseljeesi, „Mu isamaa on mu õnn“, „Eesti maa, mu isamaa“. Vahele kõlab laul „Priius kallis anne“ ja „Mu isamaa armas“. See on Eesti laul... Ilm on pehme, tihti on uulitsal suured loigud. Ajuti kuulutab lõbus naer, et keegi kukkunud on. Meeleolu on väga hea... nagu oleks see kõik üks perekond, nii kodune on...“ meenutab sõdur Mihkel Madisson.

Ajutine valitsus kohkus hiigelprotestist. Neli päeva hiljem kinnitati Eestile autonoomia  andmise seadus. Meiega ühendati ka Liivimaa kubermangu põhjaosa. Kubermangukomissariks sai Jaan Poska, asutati ajutine maanõukogu, algas rahvuslike väeosade loomine.