Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas „naistepetjate kuningas“ ohvreid kohtles

Eduard esitles maal ringi sõites end kord lihuniku, kord mõisavalitseja, kord jõuka majaomanikuna. Ööbimiskohaks valis sellise talu, kus peretütar kannatamatult meheleminekuvõimalust ootas.

Rahvaleht kirjutas, kuidas libekeelne mees meelitas Tapa lähedal talutütre metsa jalutama, võttis seal pärast libedat juttu revolvri ja lubas, et kui neiu talle ära ütleb, siis laseb suurest armastusest tüdruku (et teised sind ei saaks) ja ka enda maha. Nii läinud korda neiuga vahekorda astuda. Taluperemehel ei jäänud muud üle kui täkk vedruvankri ette panna ja noored kirikusse laulatusele saata.

Kui kaasavara käes, talitas Eduard alati ühtmoodi: pani pulmareisil mõrsja võõrastemajja ja ütles, et hüppab korraks välja hobust hoovi paigutama.

Läks ja kadus koos hobuse ja varaga. Hobuse müüs lähemal laadal, muu vara Petseri kandis maha. Tallinnas sõitis ta värske abikaasaga Nõmmele, ütles endal seal äriasju olevat. Varakohver pandi hoiule. Naise saatis mees ette Pelgulinna Herne tänavale oma majja ootama.

Ei leidnud naine seda maja ega näinud enam vara ega meest.