Eesti male ajalugu: Friedebert Tuglase kiri Heino Hindrele

Õhtuleht avaldab Tuglase kirja täies tükis:

Heino Hindrele*

Tallinn-Nõmme, 23. jaan. 1960.

Lp. sm. Hindre.

Palun lahkesti vabandada, et minu vastus Teie kirjale on enam kui kuu aega viibinud. Kuid minu tervislik seisukord, eriti silmanägemine, on viimasel ajal nii kehv olnud, et sellest isegi kirjavahetuseks ei taha piisata.

Muidugi on Teie eneste teadmised eesti maleajaloost palju suuremad, kui võivad minu omad olla. Sellepärast oleks asjatu mul midagi üldiselt kirjutada, vaid ma teeksin ainult mõne märkuse isiklike kogemuste ja tähelepanekute põhjal.

Minu mälestused ei ulatu ses suhtes enam möödunud sajandisse, kuid igatahes oli male selle sajandi alguses Tartus võrdlemisi laialt levinud. Küllap oli selleks just Grenzsteini** propaganda mõjunud. Malet harrastati seltsimajades ja kitsamais ringides ning vahest ka üliõpilasorgani­satsioones. Mina isiklikult tutvusin malega ja hakkasin män­gima 1902. aastal. Siis teenisin ma a. 1903–1904 „Postimehe“ talituses ja a. 1917–1918 sama lehe toimetuses ning võisin jälgida sealsete inimeste maleharrastust. Suured maletajad olid seal A. Jürgenstein, A. Paulmeister, A. Kitzberg ja K. A. Hindrey. Et aga H. Prants (keda Teie ka mainite) oleks män­ginud, seda ei näinud ma paariaastasest igapäevasest kokkupuutumisest hoolimata kordagi. Jürgenstein kinnitas vahel, et üks detsembrikuu päev 1913, mil ta simultaanmängus Capablancat võitis, tema elu kõige õnnelikum päev olnud! Ta on ise sellest partiist oma mälestuste II köites lähemalt kirju­tanud.

Aastail 1917–1940 oli male Tartus väga levinud. Siis harrastati seda eriti Werneri, Linda ja Ko-Ko-Ko kohvikuis; esimeses oli selleks isegi eriline tuba korraldatud. Suur enamik kirjanikest mängis, ja mõnele, nagu A. Allele, ähvardas see otse saatuslikuks muutuda: muuks peale mängimise ei tahtnudki enam aega jätkuda!

Muidugi olime seejuures peaaegu kõik diletandid, ilma teoreetiliste teadmisteta ja ilma huvitagi nende vastu. Sellepärast mängiti peaaegu ainult kiirpartiisid – puhkuseks ja ajaviiteks. Tõsisemaiks mängijaiks Werneris olid prof. Nuut, ärimees Weckram ja kohvikupidaja ise. Ka Jürgenstein oli samasugune diletant, nii et minutaoliselgi vahel raske polnud teda võita.

Mis puutub eriti minusse, siis pole ma viimase paarikümne aasta jooksul enam malendeid kätte saanud.

See oleks kõik, mis võin Teile teatada. Seevastu pole mul midagi öelda Teie peamise küsimuse kohta. Olen omal ajal küll ligi miljon lehekülge meie vanemate tegelaste kirju, memuaare jne. läbi vaadanud, kuid mulle pole sealt midagi just male alalt meelde jäänud.

Teile selle õilsa spordi ajaloo kirjutamiseks pari­mat edu soovides

F. T.

* Heino Hindre oli maletaja ja maleajaloolane, koostas koguteose „Male Eestis“ (1965).

** „Oleviku“ toimetaja Ado Grenzstein oli esimesi male populariseerijaid Eestis. 1883. aastal ilmus „Oleviku“ malenurgas esimene eesti maleõpetus, mis avaldati eraldi raamatuna veel sama aasta lõpus (A. Grenzstein, Male-õpetus. Tartu, 1883). Üheaegselt maleõpetuse ilmumisega korraldas Grenzstein „Vanemuise“ seltsis malekursusi.

Kirja koopia on hoiul Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumi kogus.