Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Kopli tembeldati eluohtlikuks

„Kopli on kliimaliselt kõige halvemaid Tallinna linnajagusid, täiesti kaitseta põhjatuulte vastu, mis endaga kaasa toovad merelt külma võetust. Peale selle hõljub sügisel ja varakevadel poolsaarel alaline udu. Seal ei leitud Vabadussõja ajal ainsatki last, kes poleks põdenud näärmetuberkuloosi,“ kirjutab Reiman, kes toona töötas Kopli väikelastekodus.

Seal tabab sisemaalt tulnud tudengeid tiisikus, kui nad õigel ajal õpinguid katki ei jäta ega põgene, jätkab arst. Ta teab, et Koplis levib jooksva mitmesugusel kujul, artriit, inimestel tekib maomahla puudus, millega kaasnevad seedimisrikked. Kopli rahvas tundvat  seljavalu ja lihaste nõrkust.

Arsti jutt kõlas kurtidele kõrvadele. Mingu noortel või tervis käest, tehnikainstituut Koplisse toodi. Tartu jäeti neist erialadest ilma.

Kui Reimani hoiatused ei mõjunud, siis Mati Hindi manitsus kakskeelsuse ohtudest 1987. ja 1988. aastal esmalt Vikerkaares ning siis juba üleliidulises väljaandes Družba Narodov tegi oma töö – suure keele ja suure riigi vägivallale tehti lõpp. Olgu ka, et Hint hiljem mõnest oma seisukohast taganes.