Heimar Lenk läks kohtuma südame põksudes ja lilledega: „Ikkagi Georg Otsa tütar!“

„Ükskord tegi ta mulle Kadrioru pargis värvilistest lehtedest seeliku. Punus lehtede varred omavahel läbi ja tuli uhke seelik välja,“ jutustab lapsepõlves suure osa ajast Estonia teatris veetnud Ülle Malken soojalt oma isa Georg Otsaga tehtud ühistest jalutuskäikudest.

Hakkasin selle aasta alguses Vikerraadio nostalgiasaates „Kuldrandevuu“ eetrisse tooma Georg Otsa unustatud laule. Need omaaegsed hitid, mida on viimastel aastatel harva mängitud, on nooremate seas täiesti tundmatud. Kui eetris oli kõlanud Georg Otsa ja Veera Neluse 1956. aasta menulugu „Bajon Carioca“, helistas mulle kuulsa laulja tütar Ülle Malken.

Ta tänas isa laulude mängimise eest. Ajakirjanikuna olin mina omakorda väga tänulik telefonikõne eest ja tegin proua Üllele kohe ka ettepaneku kohtuda. Et tuttavaks saada, isa meenutada ja need meenutused raadio tarvis salvestada. Ta nõustus minu ettepanekuga. Tunnistan, et läksin kohtumisele paraja ärevusega. Südame põksudes ja lilledega. Nagu kohtamisele. Ikkagi Georg Otsa tütar!