Uskumatu, aga tõsi: koduõlu, mis maksis 32 000 rubla

Läänemaal olnud ümbruskonnale suure ihnuskoina tuntud taluperemees, kes ei valitsusele ega maatameestele vilja ei müünud, vaid selle kõik 90 ja 100 rubla puud salaviinategijatele andis. 

Sama ihne perenaine, kelle asi oli raha ära peita, ei lubanud peremehel aga õlutki keeta. Nüüd, pühade ajal, läinud perenaine õe juurde varrule ja jätnud peremehe pojaga koju. Need tarvitanud ka head juhust ja hakanud kahekesi õlut keetma. Kui vesi keev, küsinud poeg isalt: „Kas tead, kus humalad on?“ „Need on kambris seina peal naela otsas puhta valge koti sees, nagu eit juhatas. Paneme kotiga tükis sisse, siis ei jää õlle sisse humala lehti.“

[...]

Kui kott tükk aega keevas vees seisnud, hakanud mehed keedist maitsma. Poeg kiruma, mis humalad need on, kole õli mekk! Vanamees võtnud siis peerutule ja näinud, et vesi puha roheline ja paks õlikord peal. Teinud kotisuu lahti, kukkunud põrandale ning pannud kisama: „Issand Jumal, see on ju Kerenski-kott, mis meie keedame!“ Poeg sõitnud kohe eidele järele. Ka see pannud käed kokku: „Just terve eilase päeva lugesin neid, panin tsaari omad alla ja kerenskid peale, kokku oli 32 tuhat. Nüüd oleme kerjused!“