Eesti

Usundiõpetus nõukogude moodi: „Aga meie jaoks jumalat pole!“ (1)

Eesti Ajalugu, 10. märts 2020, 21:50
Foto: REPRO
Et jumala eitamisest oleks terve omaette usk ja teadus tehtud, saab vist küll mäletada ainult kunagisest sotsialismileerist. Nimigi oli sellel olemas: teaduslik ateism. Paljukest neid ikka oli, kes taevaste asjade vastu tollal tõsisemat huvi tundsid, kuid õige nõukogude inimene pidi olema võitlev ateist nii töölaua taga, sööklas kui ka voodis.

Millalgi 1960. aastate algul hakkas ilmuma suurel hulgal ateismiteemalisi raamatuid. Léo Taxili „Lustakas piibel“ (mille ametlikus tutvustuses öeldi: „Ammendamatu huumoriga paljastab ta piibli absurdsusi ja vasturääkivusi“) ilmus mitmekümnetuhandelises tiraažis. Prantsuse nõukogudesõbraliku karikaturisti Jean Effeli koomiksiraamatud Aadamast ja Eevast samuti. Valga koolipapa Gennadi Gerodnik piitsutas oma raamatukestes ohjeldamatult Petseri kloostri asukaid ja võttis järgmiseks ette buda munga vend Vahindra. Raamatu „Kelle peale sa loodad? Valimik usu ja kiriku vastaseid rahvaluuletekste“ üks kahest autorist oli hilisem presidendiproua Ingrid Rüütel.Kõige krooniks ilmus 1963. aastal vene keelest tõlgitud „Ateisti käsiraamat“.

Samal teemal

Sõna „teaduslik“ tundub selle nähtuse nimetuses tagantjärele küll veidi küsitav, suuremalt jaolt piirduti teistmoodi mõtlejate lihtlabase ja rämeda tümitamisega. Gerodnik nimetas oma kirjutist Vahindra kohta „satiiriliseks dokumentaaljutustuseks“. Paar näidet ka „Ateisti käsiraamatust“: „Kas teile, usklikud, ei ole pähe tulnud, et seesama igavene jumal mitte kui midagi ei teadnud? Ta ei teadnud isegi, et valgus hea on.“ Või: „Piiblijumal Elohhim, nagu näeme, on ka ehtne looder: kuus päeva ei tee mitte kui midagi, seitsmendal aga puhkab.“

Ka ülikoolides oli olemas selline õppeaine nagu teadusliku ateism. Tallinna polütehnilises instituudis (TPI) oli see esimene „punane“ aine, millega tudengihakatised pidid enne NLKP ajaloo ja marksistliku poliitökonoomia kallale asumist tegemist tegema. Selle ühest põhilisest lektorist liikus jutt, et ta olevat endine usumees, kes oma taevase bossiga millegipärast tülli läks. 

Aga sellega asi veel ei piirdunud. 1966. aasta 11. märtsi Tallinna Polütehnikust võime lugeda kõrgkooli juurde ateismiklubi asutamisest. See oligi esimene katse korraldada TPI tudengite vaba aega klubilises vormis – roki-, filmi- ja muud klubid tulid hiljem.

Mida sel klubiõhtul siis tehti? Hakatuseks pidas Paulusest taas Sauluseks muutunud jumalasulane kõne, mis oli Tallinna Polütehnikus avaldatu põhjal igati jutluse vääriline: ta meenutas metropoliit Nika kunagist jutlust ning mõtiskles sellest lähtuvalt sünnipäeva teemadel. TPI parteikomitee sekretäri asetäitja tervitas vastsündinud klubi ja kinnitas, et surub mõttes iga kohaletulnu kätt. 

Rootsi näite põhjal leiti kahjurõõmsalt, et religioossus väheneb ka kapitalistlikes maades. Siunati Eesti emigrantide ladviku nõukogudevastaseid sepitsusi usu katte all. EKP Keskkomiteest kohale kutsutud lektor jagas muljeid usu takistavast mõjust Poola rahvavabariigis. 

Järgmisel korral kavatseti muu hulgas kriitiliselt analüüsida üht jutlust. Arvati, et tore oleks kutsuda kohale tõeline jutlustaja, kuid esialgu otsustati läbi ajada mõne juba peetud jutluse tekstiga. Klubi loomise kirjeldaja oli aga oma nime millegipärast häbenenud: artikli alla oli kirjutatud „TPI ateismiklubi krooniku ajutine kohusetäitja“.

Klubi hoiti elus nõukaaja lõpuni. Näiteks 1981. aasta lõpupoole võis Tallinna Polütehnikust selle tegevuse kohta lugeda: „Statistika ütleb, et eestlased olla kõige vähem ebausklik rahvas maalimas. Selle kinnitusena kogunes grupp purupaganaid 1981. Issanda aastal 11. kuu 13. päeval, reedel, kell 19.13 tudengilossi oma klubi „Atheos“ õhtule. Et oma ideelist vastast veelgi paremini tundma õppida ja edasise tegevuse võimalusi hinnata, tutvuti asjatundjate juuresolekul mitmete ebauskude ning tähtede seisuga. Ära hoidmaks klubi ridade hõrenemist oli õhtulistele loodud meeldiv võimalus baaris ja tantsupõrandal veenduda uskmatu eluviisi eelistes.“

Eeloleva uudisnupu lõpp ei jäta kahtlustki, milliste meetoditega noorsugu jumala juurest partei poolele meelitati. Kuid tuleb tunnistada, et nagu usundiõpetusest tänapäeval, oli ehk ka teadusliku ateismi õpetamisest oma veidral moel kasugi, eriti neil, kes otsustasid uute aegade saabudes leeri minna – nii said poolvägisi mingi ettekujutuse usuasjadest ka need, kellel neist varem aimugi polnud. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee