Voorimehe argipäev: kehv maine, konkurents, kontrollid ja trahvid

Voorimehe elu oli kõike muud kui kerge. „Voorimehed tahtsid tasuvamaid kohti.Vahel tuli ette ka kaklusi,“ ütleb Riho Paramonov, kes on nende kunagise eluga hästi kursis. „Kuid voorimees oli ikkagi kõrgema staatusega kui tavaline töötaja, keegi ei saanud teda käsutada. Tahtis, sõitis. Ei tahtnud, ei sõitnud.“ Kuidas nägi välja nende argielu sadakonna aasta eest?

Kui voorimees Mats end hommikul enne päikesetõusu oma asemelt üles ajas, tundis ta täiel määral kogu keha valdavat rammestust ja kurnatust. Kuid parata polnud midagi – Mats ainult vandus vaikselt omaette ning loivas õue, et suksu vankri ette rakendada.

Tegelikult oli Mats tõusust loojanguni kestvate tööpäevadega ammugi harjunud. Kella viiest välja kliente otsima – seda enam, et kõige magusamatele kohtadele Tallinna raeplatsil Matsil asja ei olnud, sinna trügides läheks veel teistega kiskumiseks. Aga selline see 20. sajandi alguse pealinna lihtsa voorimehe elu juba oli. Kui teenida tahtsid, pidid rügama!

„Enne esimest maailmasõda oli Tallinnas peaaegu tuhat voorimeest. Vahel tuli ette ka kaklusi,“ ütleb tänapäeval kirjastaja Riho Paramonov – mees, kes on oma doktoritöös Matsi ja tema kolleege põhjalikult uurinud. „Voorimehed tahtsid tasuvamaid kohti. Aga mingeid jõuke küll ei tekkinud,“ ei saa uurija sõnul tolleaegseid voorimehi siiski tõsta ühele pulgale tänapäevase taksomaffiaga.