KLOUNI LAHKUMINE LAVALT: terav keel maksis Kivilombi Intsule elu

„Ei muidu tohi vankril sõita – peab määrima, peab määrima. Tahad mõne mehe sõprust võita – peab määrima, peab määrima.“ Nõnda algab 20. sajandi alguse Eesti kirjanduse „paha poisi“ Kivilombi Intsu lauluke „Peab määrima“, mida võib vedamise korral tänapäevalgi lavalaudadelt kuulda. Esitajaks näitleja ja laulja Peeter Kaljumäe, kelle repertuaaris on see kunagiselt nii viljakalt natuurilt ainuke teos.

„Peame mõtlema sellele, et kui tuua tema tekstid tänapäeva, siis need on ju naiivsed,“ ütleb Kaljumäe. Moodne rahvas on kõiksugu nilbuste ja rõvedustega juba ammu nii harjunud, et Intsu väikesed süütud vihjed ei pane isegi kulmu kergitama. „Tolleaegsed naisterahvad pani punastama, nüüdseid muidugi mitte.“ Igatahes on Kivilombi Ints ehk Hendrik Saar tänaseks suuresti unustusehõlma vajunud, kuigi aeg-ajalt ujub pinnale praegugi - näiteks oli ta üks peaosalisi mullu ilmavalgust näinud teatritükis „Ööpiltnikud“ ja ka tänavu märtsis esietenduvas kontsertlavastuses „Agulihärrad“ on kasutatud muu hulgas tema kunagisi kupleesid.

1893. aasta 8. märtsil nüüdses Põhja-Lätis sündinud Hendrik Saar oli mees nagu orkester. Teda tutvustavaid tiitleid võib üles lugeda hulgaliselt: ajakirjanik, kloun, ajaviitekirjanik …  Samamoodi venib pikaks kõigi tema teoste loetlemine: „Nurjaläinud äpardus“, „Abielumeeste kavalused“, „Elli langemine: jutustus Tallinna elust“, „Viina pärast“ … Juba pealkirjad annavad aimu, millises suunas tüüris nende temaatika.