MINEVIKUHETK | 3. märts: tsaar Aleksander II kaotas Venemaal pärisorjuse (16)

Kaks aastat enne seda, kui Abraham Lincoln kirjutas alla USA orjade vabastamisdeklaratsioonile, kaotas tsaar Aleksander II Venemaal pärisorjuse. Impeeriumi haritlased mõistsid hästi Venemaa mahajäänud majanduse reformimise vajadust, eriti arvestades, et Lääne-Euroopas oli pärisorjus juba sajandite eest kaotatud. Ka tsaar oli seisukohal, et pärisorjus saab tulevikku vaadates majandusele hukatuslikuks.

Varasemad tsaarid olid 19. sajandi esimesel poolel samuti mõelnud pärisorjuse kaotamisele, ent see polnud õnnestunud. Taoline käik põrkas vastu konservatiivset Vene ühiskonda. Aleksander II teatas juba 1856. aastal plaanist pärisorjus kaotada, ent  viis plaani lõplikult ellu 3. märtsil (vkj 19. veebruaril) 1861. aastal, kui ta sellealase manifesti välja kuulutas.

Vaatamata pärisorjuse kaotamisele ei muutunud talupoegade elu kohe märkimisväärselt paremaks – tegu oli pikema protsessiga. Haritavad maad anti neile pika järelmaksuga väljaostmiseks. Ent see ei saanud ka nende isiklikuks omandiks, vaid läks kogukonnale. Paljud värsked maaomanikud olid endiselt seotud võlgade või rendi kaudu valitsuse ja mõisnikega. Neil talupoegadel, kellel oli reaalne vabadus, polnud maad. Vaatamata keerulisele situatsioonile oli pärisorjade vabastamine oluline hetk Venemaa ajaloos. Vene talupojad vabanesid aga palju soodsamatel tingimustel kui pärisorjad 1816. aastal Eestimaa ja 1819. aastal Liivimaa kubermangus.