Lüheldases vestluses ei hoidnud viimane end tagasi, paljastades Eestisse kavandatavate fosforiidikaevanduste ulatus ja isegi selle, kui palju tahetakse mujalt NSV Liidust tööjõudu tuua ja mida nende majutamiseks tuleb kõik ehitada.
Jutt oli kümnetest tuhadetest inimest. Jutt oli Toolsesse ja Lääne-Kabalasse tulevatest kaevandustest, mis oleks muutnud suure tüki Eestist räämas tööstusmaastikuks ja rikkunud Pandivere kõrgustiku veesüsteemi.
Kõigepealt reageeris ministrite nõukogu esimees Bruno Saul, kes vaatamata üldteada tõsiasjale juba paar aastat kestnud uurimistest ja sadadest puuraukudest Virumaal eitas kõike ja püüdis Aare maatasa teha.
Mõne päeva pärast tuli Tartu ülikoolis kokku nõndanimetatud aulakoosolek, kus tehti kaevandusplaanid pihuks ja põrmuks tehti ning nõuti Sauli ja teiste Eesti NSV juhtivtegelaste erruminekut.Üldrahvalik protest oli alanud. Ka 1. mai demonstratsioonile mindi fosforiidivastaste loosungitega ja 8. mail avaldas Sirp ja Vasar Priit Pärna karikatuuri „Sitta kah...“, mis tõi protestikirjadega T-särgiga inimesed tänavaile.
Üldrahvalikku protestiliikumist ei suudetud maha suruda. Ülemnõukogu otsustas 6. detsembril 1988: Eestisse ei tule fosforiidikaevandusi.
Kommentaarid