Foto: Alar Truu
Eesti
21. veebruar 2020, 00:06

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas madrused tahtsid Tallinna õhku lasta (2)

Kui 1918. aasta veebruaris jõudsid Tallinna kuuldused Saksa vägede lähemisest ja enamlased oma kodinaid kiiruga kokku korjasid, jõudis madrusteni Vene sõjalaevadel Kroonlinnast komissar Nikolai Krõlenko käsk: linn tuleb õhku lasta.

Madrused pidasid koosoleku sadamas soomusristleja Rjurik pardal. Jürgensi vabriku juures (Noblessneris) seisis kaks vagunit püroksüliiniga, veel kaks olid kaubajaamas ja miinisadamas. Sealt taheti need viia tselluloositehase juurde, Lutheri vabriku kõrvale ja Paldiski maanteele, kus oli Maieri tehas. Siis kuuldi, et ka aitades Kopli tänaval on arvata 50 000–60 000 puuda püroksüliini. See linnas laiali paigutatud kogus kavatseti lõhkema panna ühel ajal, telefoniliini pidi saadetud käsu peale.

Ühelt laevalt oli koosolekule kutsutud minöör, kes selgitas, et sarnase lõhkeainekoguse plahvatades purunevad majad ja aknad 25 kilomeetri raadiuses ning ka sadamas olevad sõjalaevad saavad vigastada. See ehmatas madruseid kõige rohkem ja otsustati laevad enne plahvatust Naissaare taha viia. Mis siis, et meri oli paksult jääs.

Põranda alt aga oli juba välja tulnud punaste poolt 1917. aastal keelatud omakaitse, kes leidis laost Saksa armee teraskiivreid. Need peas, mindi madrustele vastu, kes „sakslasi“ nähes punuma pistsid. Meie mehed jäid võitjaks ainsagi lasuta ja Tallinn jäi terveks, kirjutab ajaleht Sõnumed 1933. aastal.