Kunstkiust rõivad jõudsid massideni Maratist

„Esimesed saadetised uuest materjalist on juba meistrite käe alt läbi käinud,“ teatas ajakiri, väites, et tootmiskoondise Marat esimesed polüesterkiust naistedžemprid on saanud Marati kunstinõukogus väga hea hinnangu ning jõuavad peagi ka poelettidele. „Kui niisuguses džempris neiu noormehega kohtamisele ruttab, küllap saadavad teda siis nii mõnedki imetlevad pilgud,“ ennustas ajakiri.

Uuelt materjalilt oodati palju. Optimistlikumad uskusid, et see suudab võistelda isegi seni parimaks peetud Inglise villaga. Nägus ja vastupidav, ei kortsu, ei lähe märjaks saades vormist välja, imab vähe vett, kuivab kergesti, loetleti uue materjali häid omadusi. „Eriti ilus on lavsaan kerge karvastusega,“ rõhutati. Ja villasega võrreldes ka odav!

Lavsaan kui keemiline ühend patenditi juba 1941. aastal, sellest tehtud kangas sai Ameerikas tuntuks dakroni nime all. Nõukogude Liidus jõuti lavsaanini 1949. aastal ja selle siinne nimetus tuletati esimese valmistamispaiga nimest (лаборатории института высокомолекулярных соединений  Академии наук СССР ehk NSV Liidu teaduste akadeemia kõrgmolekulaarsete ühendite laborid).

Tänapäeval ei räägi lavsaanist enam keegi, kuid materjal ise pole kuhugi kadunud – nüüd on sellel nimeks PET (rõivatööstuses polüester). Maailma plastitoodangust moodustab see Wikipedia andmetel 18%, sellest on valmistatud plastist joogipudelid, pakkekiled ja -teibid ning muudki pakendid. Maailmas toodetavate kunstkiudude seas on polüestri osakaal koguni 60%. Sellest tehtud kampsunid on endiselt müügil, rääkimata mütsidest-sallidest-kinnastest. PET on põhiline tooraine fliisi valmistamisel. Lisaks kõigele muule on PET ka taaskasutatav.

Kuid need pole kaugeltki ainsad selle materjali kasutusalad: juba 1960. aastatel oli see levinud näiteks meditsiinis veresoonte ja kõõluste asendajana. Masinaosad, köied, gaasiballoonid, autode ohutusrihmad, päikesepatareid … Ühesõnaga, lavsaani võidukäik jätkub.