Mis? Linikukeenõel
Kus? Harjumaa, Kaberla 12.–13. sajandi kalmistu
Millal? 1956
Eesti muuseumide ja ülikoolide arheoloogiakogudes on tallel sadakond 5–10 sentimeetri pikkust teravatipulist pronksist nõela, mille peapoolne ots hargneb kaheks spiraalselt kokku keeratud ja lapikuks taotud haruks. Arheoloogiakirjanduses kasutatakse selliste nõelte kohta terminit „prillspiraalpeaga nõel“, mis on tuletatud nende teatavast sarnasusest prillidega. Prillspiraalpeaga nõelad tulid moodi naiste pealinikute juurde kuuluvate praktilise otstarbega ehetena 12. sajandi keskpaiku ja püsisid kasutuses nii Mandri-Eestis kui ka Saaremaal ja Muhumaal veel 13. sajandilgi.
Pealinik on üldjuhul linasest lõngast kootud sallitaoline pikk rätt, mis oli põline abielunaiste peakate paljudel Ida-Euroopa rahvastel. Eestis oli see viimati laiemalt kasutuses mandri idaosas 19. sajandi keskpaiku ja Setumaal 20. sajandil. Pealinik sätiti pähe nii, et selle otsad ristati või seoti kokku kukla tagant, kuid üksnes muinasaja lõpusajandite Eestis kinnitati see ka kahe prillspiraalpäise nõelaga. Nõelte külge riputati pronksrõngakestest lükitud ühe- või mitmerealine kee, kuhu mõnikord lisati ripatseid ja kuljuseid. Linikukee jäeti rippuma linikuotste peale ja pikem kee ulatus osaliselt seljale.
Prillspiraalpeaga linikunõelad on puhteestipärased ehted ning leidude arvukuse ja leviku järgi arvatakse, et lähtepiirkond, kust need levisid kaugemale, asus kusagil maa loode- või põhjaosas. Kõige rikkalikumad Eestist leitud linikukeekomplektid pärinevad Harju- ja Virumaalt ning kaaluvad poole kilo ringis.
Leid: TLÜ arheoloogia teaduskogu
Kommentaarid (0)