Eesti
14. veebruar 2020, 12:26

Valve Raudnaski kolumn | Krahv Berg ja meie

Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

16. veebruaril on krahv Bergi 175. sünniaastapäev ning rukkisordi 'Sangaste' aretamisest saab 145 aastat. Julgen arvata, et Friedrich Georg Magnus von Berg ei ole saanud meie ajaloos seda kohta, mis ta väärt on.

Võtame esialgu arvesse kas või ainult paar tema tegu. Eeskätt muidugi rukkisordi 'Sangaste' aretamise. Eesti maarukis oli talvekindel ja vähenõudlik, aga mitte eriti saagikas. Krahv Berg pani paari maarukki ja Saksamaalt toodud sordi 'Probstei' ning targa aretustöö tulemusena saadi nii talvekindel kui ka saagirohke 'Sangaste' rukkisort. Hinnas oli ka 'Sangaste' pikk kõrs, sest õlg oli 19. sajandil oluline katusematerjal. 'Sangaste' aretamise eest sai Berg 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel kuldmedali ja rahva poolt rukkikrahvi nime. 'Sangaste' on vanim kultuurrukki sort, mida tänini kasvatatakse.

Hobusekasvatusega oli asi aga nii, et kuigi täkk Hetmani tõi krahv Eestisse koos mitut teist tõugu täkuga, tundis ta ära, et just Hetmani kaudu saab maatõugu hobusest aretada sellise looma, mis kõlbab nii põllutööks kui ka linnasõiduks. 1894. aastal müüs Berg Hetmani Tori hobusekasvandusele ja temast sai kuulsa tori tõu esiisa. See aga tähendas Eestile põlvkondade viisi, et rahval oli rohkem leiba laual ning töötegemisel põllul ja sõitudel oli abiks suure veovõimega terane tori hobune. Veel on Bergil suuri tegusid ette näidata nii maaparanduses, metsanduses kui ka dendroloogias.

Miks me teame Bergist vähem, kui peaksime teadma? Kuigi ta sai 1929. aastal Tartu ülikooli audoktoriks, ei leia me tema nime näiteks esimesest „Eesti entsüklopeediast“. Aga laskem siinkohal rääkida meie armsal Eesti kirjandusel.

„Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema!“ See Tõnissoni lause elab tänapäeval oma uut elu reklaamides, „Ärapanijates“, „Tujurikkujates“ ning kõigil ei pruugigi see enam Lutsu „Kevadega“ seostuda. Kui kihelkonnakooli poisid ja kirikumõisa noorhärrad Paunveres kaklesid, selgitas Luts asja nii: „Tõnisson oli vanade eestlaste võitluste ja neile järgnenud orjapõlve kohta üheainsa raamatu lugenud, aga seegi oli avaldanud temasse nii suurt mõju, et ta sai sakslaste leppimatuks vaenlaseks.“

Meil on veel palju teisigi raamatuid 700-aastasest orjapõlvest. Eks pildid Vilde „Minu esimestest triibulistest“ mõjutanud samuti Bergisse suhtumist ning seganud tema omaksvõtmist. Aga muidugi lähtus kirjandus elust enesest.

Ometi on Bergi puhul lugu hoopis teine. Ei ole ainsatki mälestusekildu, kus krahv Berg oleks oma seisust rõhutanud või maameest alandanud. Vastupidi: ta on omalt poolt palju teinud, et kõik uuendused Sangaste mõisapõldudelt ka taludesse jõuaksid. Ja Bergi lähim abiline rukkiaretamisel polnud samuti välismaalt kutsutud, vaid Virumaalt pärit Constance Kalm.

Bergi saavutused on suurmehe mõõtu. Selle taga on, nagu ikka, andekus ja töökus. Sealjuures märgitakse mälestustes, et krahv tõusis vara. Mida otsustas, selle kohe ära tegi, aga ei tapnud end tööga. Mõistagi oli krahvil see valik olemas, Vargamäe Andresel mitte.

Mis mees ta muidu oli? Ilus mees. Pikk, sirge, uhke profiiliga. Pikad, sirged ja aristokraatliku hoiakuga on ka tema järeltulijad. Rukkikrahvi pojapoja Victori pojad Fred, Wolfgang ja Reinhard tulid 2005. aastal Sangastesse, kus Eesti Rukki Seltsi initsiatiivil avati Bergi ausammas. Kui nad pildistamise ajal seal kõik neljakesi reas olid (rukkikrahv ise muidugi pronksist), olid nad äravahetamiseni sarnased. Siis juhtus ühe daamiga ka ehmatav lugu. Too daam ei teadnud, et ka Bergi pojapojapojad kohale tulevad. Juhtumisi sattus ta lossisaalis ühega neist vastamisi. Tema esimene mõte olnud: „Kuidas see küll võimalik on, et krahv ka ise kohale tuli!“

Oma saavutustest võis Berg tunda suurt rõõmu, aga kerge tema elu hoolimata krahviseisusest siiski ei olnud. Andekad inimesed on sageli kirglikud. Just kirglikkus maksis Bergile kõrvakuulmise.

1887. aastal sai Valga rongiühenduse ja siis tekkis ka uhke vaksalirestoran. Kord, kui seal istusid Puka, Keeni ja Sangaste mõisnikud, hakati vaidlema, kellel on kõige kiiremad hobused. Krahv Berg vedas kihla, et sõidab Valgast välja koos rongiga ning jõuab 30 kilomeetri kaugusesse Puka jaama enne rongi. Ilm oli külm ja tuuline, ratsutamisel lendas müts peast, aga ta jõudiski Pukka enne rongi. Siis tuli keskkõrvapõletik, asjatundmatu ravi ja kurdiks jäämine. Andeka inimesena õppis aga krahv ruttu ära huultelt lugemise ja jäi edaspidigi heaks suhtlejaks. Krahv Berg elas 94-aastaseks. Maetud on ta Sangaste surnuaiale ning igal suvel kasvab tema haual rukis.

Meil on komme Eesti ajaloost rääkides lausa mõõdutundetult esile tõsta viletsust ja vaeva. Miks mitte julgustada ja rõõmustada ennast tublide meeste meelespidamisega!