2. osa
Toivo Tootseni mälestused | Piduderohke elu ja libapulmad
1962. aasta kevadel tuli Tallinna ka mu endine töökaaslane maaparanduse päevilt, temaga sai mõnigi tore pidu püsti pandud. Kindlat töökohta Arnol Tallinnas polnud, aitas Mähel üht suvilat ehitada. Seal pooleliolevas suvilas suvel Arno ka elas. Nii mõnigi kord mitte ainult üksi. Arno oli lustaka loomuga tore kambajõmm. Mina olin esimese raksuga sõjaväest pääsenud, nii et pidu panna meeldis minulegi.
Kord tuli meil Arnoga ühel laupäeval äkitselt mõte, et põrutaks õige Viljandisse. Laenasime naabrinaiselt kümme rubla ja hakkasime tee ääres juhuslikke autosid püüdma – ega siis vaevaga saadud kümnekat saanud sõidu peale kulutada!
Viljandi restoran oli tol ajal noobel koht. Tellisime endale süüa-juua ja tundsime elust mõnu. Kõrvallauas istus kaks kena neidu, üsna loomulikult saime nendega varsti jutule ning peagi istusid nad juba meie lauas. Tantsisime, lobisesime, pidu oli ilus. Ütlesime tüdrukutele ka ausalt ära, et ega meil Viljandis öömaja pole, tulime siia lihtsalt seiklema. Üks neist kutsus meid kohe lahkelt enda poole. See oli väike eramajake, ema-isa olid tüdrukul toredad inimesed, vastu võeti meid lahkelt nagu peigmehi, kostitati rikkalikult ja rohkemgi veel.
Kommentaarid (0)