Kollektiiv pea kogu oma hiilguses: (vasakult) Rao Heidmets, Riho Unt, Kalju Kivi, Hardi Volmer, Heiki Ernits, Tõnu Talivee, Hillar Mets ja Mati Kütt. Puuduvad Miljard Kilk ja Priit Pärn.Foto: Urmas Jõemees
Eesti
14. veebruar 2020, 12:22

 Noorte filmikunstnike rühmituse tähelend oli lühike, kuid ere

OMA AJAST EES: Tallinnfilmi sürrealistidest räägiti isegi Jaapanis

Kui Tallinnfilmi sürrealistid 1989. aastal Soome näitust tegema sõitsid, oli piirivalvuritel nalja nabani: kunstnikud läksid laeva peale, kulunud kohvrid igasugust kila-kola pilgeni täis. Mõned mundrikandjad lasid ennast isegi koos sürrealistide ja nende loominguga pildistada.

Kui Tallinnfilmi sürrealistid 1989. aastal Soome näitust tegema sõitsid, oli piirivalvuritel nalja nabani: kunstnikud läksid laeva peale, kulunud kohvrid igasugust kila-kola pilgeni täis. Mõned mundrikandjad lasid ennast isegi koos sürrealistide ja nende loominguga pildistada.

Ühest kohvrist paistis välja suusk. Vanad metallnurkadega kohvrid ise pärinesid sadamalähedasest tehasest ning olid värviga üle plätserdatud. Rühmitust ootas esimene ja ühtlasi viimane reis vabasse läänemaailma oma ametliku nime all. Suur sotsialistlik isamaa tegi oma viimaseid hingetõmbeid ning kuigi täielikust vabadusest polnud veel juttugi, said kunstnikud ilusti Georg Otsa nime kandva legendaarse laeva peale astuda.

Tallinnfilmi sürrealistide nime kandev rühmitus sündis 1986. aastal Tallinnas Kinomaja kohvikus. „Tahtsime midagi teisiti teha, piire murda!“ meenutab Tõnu Talivee, üks liikmeist.

„Olime noored ja hakkajad, tahtsime midagi luua, aga ametlikud teed olid meile kinni. Filmikunstnikud olime rohkem!“ lisab grupikaaslane Rao Heidmets. Ametlikud teed olid neile seda rohkemgi kinni, et sürrealism kui nähtus polnud sotsialistlikus suurriigis sugugi teretulnud.

„Sürrealistidest ei tohtinud kirjutadagi!“

Gruppi kuulus seltskond aktiviste nii Tallinnfilmi nukufilmi- kui ka joonisfilmistuudiost, kokku kümme inimest:

Edasi lugemiseks: