Foto: Martin Ahven
Eesti
14. veebruar 2020, 12:19

Noppeid Eesti vabariigi  aastapäeva esimese iseseisvuskümnendi kõnedest ja arvajatelt lehtedes

RIIGIKS KASVAMISE VAEVAD: Mis tegi muret noore Eesti riigimeestele?

 Linnaisad murravad pead koerte-kasside vaimse tervise üle, mida ilutulestik ohustada võib. Riigi kõrgeimad institutsioonid on Eesti riigi 102. iseseisvusaastal tegelenud muuhulgas selliste probleemidega nagu Setomaa teede tolmamine, hurjutanud ajakirjanikke, et need lugejaid piisavalt ei kasvata (Miks nad ei küsi ikka ja jälle naiste halvustamise kohta? Ja Kim Kardashiani tagumine pool on ajalehes kõrvuti Andrus Ansipi esimesega!), kuid rõõmustanud, et eestlaste südames on eriline koht just Toyota automargil, ja rehkendanud, kas Tuvalu väikeriigi elanikud mahuksid ikka Hiiumaale, kui vaja peaks olema.

1919

Annetagem hambaraha! (Tallinna Teataja, 22. veebruar 1919)

„Esimene üleüldine „Ühistöö“ kongress otsustas oma koosolekul 20. ja 21. veebruaril kõikide Eesti Vabariigi kodanike poole pöörduda üleskutsega Vabariigi esimese aastapäeva puhul, et ohverdada 24. veebruaril oma ühepäevane sissetulek meie noorele Vabariigile esimeseks hambarahaks. Sellekohaseid andeid võetakse 24. veebruaril ja  terve pidunädala jooksul vastu kogu riigis „Ühistöö“ asutustes.“

Ühistöö, mille asutasid 1918. aasta detsembris ajutise valitsuse esindajad ja ärksamad kodanikud, oli vabatahtlikest koosnev Eesti rahvaväe tugiorganisatsioon, mis tegeles tollal veel kestnud vabadussõja ajal meditsiini, logistika ja heategevusega. Ühistöö lõpetas tegevuse 1921. aastal.

Jaan Teemant (Eesti Ajaloomuuseum SA)

1920 

Jaan Teemant (Asutava kogu liige, hilisem kahekordne riigivanem; kõnest asutava kogu koosolekul. Tallinna Teataja, 27. veebruar 1920)

„Kas see on demokraatline valitsus? Igatahes on praeguses elus nii kaugele mindud, et enam kaugemale minna ei saa. See on ainult vari Nikolai aegsest ajast. [...] Ei ole tõesti ühtegi nurka õiguslises elus, kus valitsus mitte ei tahaks asju korraldada. Ei ole meil senini Eestis mitte üht nii võimetut valitsust olnud, kes arvab end nii väga kõrgel seisukohal olevat. (Juhataja: „Palun austatud kõnelejat mitte haavavaid ütelusi valitsuse kohta tarvitada!“) Vaadake, mida teeb praegu siseministeerium. Meil on Nikolai aegsed seadused, meil on Kerenski aegsed seadused ja kõiki neid seadusi tarvitatakse praegusel ajal siis, kui kedagi on tarvis Eestist välja saata. Kas ta midagi teinud on või ei.“

Edasi lugemiseks: