Ivar Mustaga Uues Maailmas: „Minu ajal oli see võrdlemisi ohtlik kant!“

Helilooja isa oli pärit Peipsi-äärsest väikesest külast, ema Ukrainast Odessast. 1950. aastatel kolisid nad Tallinna Videviku tänavale, kus alustasid ühist elu kahetoalises kommunaalkorteris. „Teises toas elasid naabrid,“ meenutab Ivar Must. Tema isa töötas Tallinna kesklinnas Parda tänaval asunud raadioelektroonikatehases, mis rahvasuus oli tuntud kui lihtsalt RET. Ema oli insener.

Ivar Must tunnistab, et kodukant on nüüdseks tundmatuseni muutunud: Stalini-aegsete majade vahele on pikitud uued, moodsad kortermajad, tänavatel käib kõva autoliiklus ja mitmed lähikonna kauplused on uksed sulgenud. Aeg on teinud oma töö.

Suviti Must eriti palju Uues Maailmas ei viibinud: tavapärane oli see, et ühe kuu oli ta emapoolsete sugulaste juures Odessas, teise isapoolsete sugulaste juures Peipsi järve ääres ning kolmanda veetis pioneerilaagris.

Lapsepõlvekodu

Heleroheline neljakorruseline kivimaja – just selles Videviku tänava hoones elas Ivar Must esimesed 30 aastat. „Ja seda kõrval asuvat maja (fotol paremal – toim) ehitati, kui ma olin laps. Seal murdsin kord käeluu, kui käisime poistega tellingutel turnimas,“ meenutab Must. Korter nende perekonnale enam ei kuulu, helilooja müüs selle aastatuhande alguses maha ning tunnistab, et kahetseb veidi toonast otsust. „Elaksin küll siin praegu,“ tunnistab ta.

Kahe raudtee vahel

„Muidugi on kõik pättused tehtud seal kahe raudtee vahel. Sõpradega päevitasime seal ja õppisime eksamiteks. Seal oli tegelikult justkui kesklinna rand: kõik päevitasid maist kuni septembrini. Ja nüüd on seal A. Le Coq Arena. Varem oli see tühermaa,“ meenutab Must.

Kaks kodupoodi 

Virmalise ja Koidu tänava ristil asusid üksteisest üle tee kaks poodi, kus Must oli tihe külaline. Ühes poes müüdi pagaritooteid, peaasjalikult saia ning leiba. Teisest kauplusest sai osta puu- ja juurvilja. Siiani on seina peal märgata kulunud silti. Kumbagi kauplust pole enam alles. „Vanasti ei olnud supermarketeid,“ muigab Must, kelle sõnul oli 1960-ndatel poes kaupa enam kui küll. „Poest sai kalamarja, igasugust peent sinki … Paar aastat oli selline küllus. Inimesed hästi ei mäleta seda aega, räägitakse ikka, et nõukogude ajal polnud midagi saada.“

„Koolimaja oli jube koht!“

Koidu tänaval asuv Tallinna humanitaargümnaasium, mis aastatel 1963–1996 kandis nime Tallinna 26. keskkool, on helilooja mällu süüvinud kui üks õudne koht. Must käis seal ühtekokku üheksa klassi, misjärel läks Georg Otsa muusikakooli. „Mul pole ühtegi head mälestust sellest koolist,“ tunnistab ta. Musta sõnul olid toonased kooliõpetajad niivõrd sügava nõukogude mentaliteediga, et see polnud talle meeltmööda. „Kui ikka hakati su sisemaailma ümber tegema … Kui sa ei tahtnud süüa putru, siis öeldi, et Lenin sõi, Stalin sõi ning sina pead ka sööma,“ toob Must vaid ühe näite.

Lõuna tänava klubi

Must tunnistab, et esimese muusikapisiku sai ta külge Vana-Lõuna tänaval asuvas tantsukohas, mida nimetati Lõuna klubiks. Tegemist oli tantsu- ja napsikohaga, kuhu laupäevaõhtuti tuli kokku terve Tallinn. „Oli toredaid inimesi, aga pätte oli ka väga palju, kergesti sai peksa,“ meenutab ta. „Võib-olla olin 15-16-aastane, kui esimest korda sinna läksin,“ ütleb Must. Klubi asemel on seal nüüd kohvik.

Staadion 

Väga suure osa lapsepõlvest veetis Must Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika tänava vahel paiknenud staadionil. Kunagi oli seal jalgpallistaadion, kus talvel käidi uisutamas ja suusatamas. „Seal proovisin esimest korda suitsu. Ehk veini ka,“ naerab Must. Käesoleval hetkel käib seal aga tihe ehitus ning vaikselt, ent järjepidevalt täitub see ala uute kortermajadega. Staadioni pole seal enam aastaid. Lähedal asus spordiühingu Tõõjõureservid ujula, kus Must käis trennis. Ujumistrennis käis ta ka Kalevi ujulas.

Kauplus Volga 

Helilooja lapsepõlvekodu kõrval asub autokauplus Volga, mis töötab praegugi. Toona oli see üks väheseid kohti Eestis, kus sai autoremondiks vajalikke osi. „Defitsiit – inimesed seisid tänaval järjekorras, et endale rehve osta,“ meenutab Must. Isiklikku kokkupuudet mehel poega ei olnud, küll aga tunnistab ta, et tegemist on legendaarse kohaga. „See „Volga“ silt on nii kuuskümmend aastat vana,“ muheleb ta.

Ohtlikud tänavad

Must nendib, et tema lapsepõlverajad piirdusid vaid ümbruskonnaga. Kusagile kaugemale asja suurt polnud, sest sõpru ega tuttavaid tal mujal ei elanud. Seejuures tunnistab ta, et Uus Maailm oli võrdlemisi ohtlik kant, tänavapäeval on seal ohutum kui 1960. aastail, mil tänavatel jõlkusid noortekambad ning peksa sai küsimatagi. „Koidu tänav oli 1970-ndatel bandiitide paik. Seal oli rohkesti ühiselamuid, kus elas väga palju vanglast tulnud inimesi, hästi vaeseid. Kuidas ma ütlen – problemaatilisi inimesi,“ muigab Must.

Toompea

Toompea müüridel turnimine oli Musta üks meelistegevusi. „Kord ronisime seal mööda müüri üles, aga meile vaatas vastu miilits, kes viibutas sõrme ning käskis selg ees alla tagasi minna. Tänapäeval on mõeldamatu, et politseinikud nii teeks! Aitaksid ikka lapsed üles ning pahandaksid, et nad oma elu ohtu panid,“ naerab helilooja.

Punane RET

Ivar Musta isa töötas Parda tänaval asuvas tehases. Vikipeedia andmetel olid Punase RET-i põhitoodanguks raadio- ja elektritarbed. Ettevõte valmistas mõõteriistu, radioolasid, raadiovastuvõtjate mähiseid, induktiivpoole, transformaatoreid, valjuhääldeid, lambipesi ning teisi raadio- ja elektriseadmete osi (suurem osa toodangust läks sõjaväele). Samas sündis hiljem Nõukogude Liidu esimene CD-mängija, maailmaklassi kõlareid valmistatakse Jõhvis nüüdseks ammu erastatud tsehhis Audese nime all praegugi.