Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas vargad ehteid Härjapea jõkke peitsid (1)

Esimesena kirjutas sellest Tallinna Teataja 1910. aastal: „Vargad on viimasel ajal moodiks võtnud kuld- ja hõbeasju varastada. Need peidavad nad Härjapea jõkke, sest terves linnas ei ole julgemat kohta. Harva leidub nii tugeva südamega politseinikku, kes Härjapea jõe põhja tuhnima ihkab minna, kuigi see lausa kulda täis oleks. Jõgi lehkab nii koledaste.“

Varastest, kes peidukohana jõeperve kasutasid, räägib ka Uudisleht 1935. aastal: „Tallinna-Harju kriminaalpolitsei paljastas kolmeliikmelise murdvaraste jõugu. Sama jõuk pani toime ka julge sissetungimise riigikohtunik (Anton) Palvadre korterisse, kust viidi kaasa 65 krooni raha ja kulduur. Ühenduses jõugu tabamisega paljastati töökoda, kus sulatati varastatud kulda ja hõbedat kangidesse ning avastati varastatud kuld- ja hõbeasjade panipaik Härjapea jões.“

Panipaik, õieti plekktoos, leiti ühe varga näpunäidete järgi. Peale Palvadre kulduuri oli seal ka hulk väärtasju, mis vargad olid paari-kolme kuu jooksul jõukamate inimeste korteritest varastanud. Riigikohtuniku rahakott leiti samuti – pätid olid visanud selle Politseiaia kartulivagude vahele.

Praeguses uhkes Politseiaia pargis kasvatas esiti Tsaari-Venemaa sõjavägi köögivilja. Kui linn aia endale sai, siis anti see (praegusest palju suurem) maalahmakas politseile juurviljaaiaks. Nüüdsele pargile pandi alus alles pärast II maailmasõda.