Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti naisi Pääskülas pantvangis kurnati (3)

„Sõbrad hoiatasid, olid kuulnud ähvardusi meie aadressil. Ootasime. Kuhu peaks põgenema inimene ilma rahata, nelja väikese lapse ja vana, meist rippuva tädiga? Siis vangistatigi 5. aprillil 1918 (sakslaste poolt) 50 eestlast, nagu meile selgitati pantvangina. Ei saanud midagi korraldada, ei lubatud lapsi kellegi hoolde usaldada... Pikk ja igav vangipõlv kuni okupatsiooniaja lõpuni. Alguses Riias, pärast Pääskülas, kus kuulsime lõpuks, kuidas laagrist mööda kihutasid rongid ja hüüti „Elagu Eesti!“. Viletsa, pilpaks nälginud vangina pääsesin ootamatult vabadusse,“ kirjutab poliitik ja seltskonnategelane Minni Kurs-Olesk ajakirjas Tänapäev.

Pääsküla vangilaagri asutas tsaaririik 14-15hektarilisele põndakule esimese maailmasõja ajal. Algul hoiti seal sõjavange, siis sakslaste pantvange ja enne laagri sulgemist 1920. aasta lõpul Vabadussõjas vangistatud punaseid sõdureid.

12. veebruaril 1920 kirjutas ajaleht Sotsiaaldemokraat: „Kohtla kaevandusse toodi Pääskülast 50 sõjavangi. Nad olid paljajalu Pääskülas külmadesse, kütmata loomavagunitesse aetud, uksed lukustatud ja mehed öökülma kätte jäetud. Üle poolte jäid raskelt haigeks. Tartust toodi vangid aga jalanõudega varustatult soojas vagunis.“

Kurnatud vangid Pääskülas surid. Viie kuuga üle 400 inimese. Ebainimlik vangilaager pandi kinni, aga juba oli see jõudnud Laagri asulale nime anda.