MINEVIKUHETK | 12. veebruar: prantslased said lüüa Heeringate lahingus (3)

Lahingu otseseks põhjuseks oli Clermonti krahvi Charles de Bourboni otsus takistada inglaste varustuskolonni vastasvägede juurde jõudmast. Prantslasi aitasid ka Šotimaa väed, kelle eesotsas oli Evereux krahv John Stewart. Inglismaa sõjavägi oli juba 1428. aasta oktoobrist Orléansi piiranud ning vajas lisarelvastust ja toitu.

Inglaste poole suunduv kolonn koosnes ligi 300 vankrist ja vagunist. Piirajatele viidi nooli, kahureid ja kahurikuule. Toiduvankrites võtsid suurema osa enda alla heeringatünnid. Kuna lähenemas oli paastuaeg, ei tohtinud liha süüa, mistõttu saadetigi sõduritele kala. Toiduvarude hulka kuulunud heeringa tõttu saigi lahing oma nime.

Kokkupõrge toimus 12. veebruaril Orléansist põhjas asuval lagendikul. Prantsuse armee koosseisus oli umbes 3000-4000 sõjameest, inglaste varustust kaitses mitu korda vähem mehi. Prantslaste rünnakust teada saanud konvoi kaitsjad moodustasid vankritest ajutised kaitserajatised. Lisaks valmistati teritatud otstega oradest peatuspaiga ümber lihtne kaitsevall, et kolonni vastaste ratsaväe eest kaitsta. Prantslased alustasid rünnakut kahuritulega, ent see ei toonud edu, sest šotlaste ratsavägi ründas Clermonti krahvi käskudest üle astudes inglasi – tulistamist jätkates oleksid prantslased võinud oma liitlasi tabada. End kärude taga varjanud inglaste vibu- ja ammukütid hävitasid Šoti ratsaväe pea täielikult. Nähes, et šotlastele appi liikuvad prantslased ei kiirustanud rünnakuga, asusid inglased ise vasturünnakule. Inglaste edukas pealetung vastasväele lõi prantslaste ja šotlaste ühisarmee põgenema.

Konvoid rünnanud väes hukkus ligi 400 sõjameest, kaasa arvatud šotlaste juht John Stewart. Teadaolevalt kaotasid inglased vaid neli meest. Orléansi piiramine ei lõppenud siiski Inglise vägedele edukalt. 8. mail õnnestus prantslastel, kelle eesotsas oli Jeanne d'Arc, linn vabastada.