MINEVIKUHETK | 3. veebruar: ameeriklaste tugev õhurünnak laastas Berliini (1)

Ligi tuhat 8. lennuväkke kuuluvat B-17 pommitajat ründasid 3. veebruari ennelõunal Berliini raudteesüsteemi, sest usuti, et mööda seda liigub Saksa 6. tankiarmee idarindele. 8. lennuväe ülem James Doolittle oli algselt plaani vastu, ent USA õhujõudude ülem Carl Spaatz ja liitlasvägede juht Dwight D. Eisenhower pidasid rünnakut vajalikuks. Üheks eesmärgiks oli pakkuda tuge Nõukogude Liidu jalaväelastele, kes linna tungisid, ent oluline oli ka Berliini kaitsjate tahtejõu murdmine.

Linnale heideti tol päeval ligi 3000 tonni pomme. Rünnakutes kasutati suure plahvatusjõuga lõhkekehi, ent mitte süütepomme. Vaatamata sellele oli õhurünnak nii intensiivne, et osa linnast süttis põlema, millele aitas kaasa ka tugev tuul – tulekahju kestis neli päeva. Ameeriklased sihtisid pommitamise käigus ka valitsushooneid.

Liitlaste kaotused polnud suured, sest sakslaste kaitsevarustus oli võrdlemisi kehvas seisus ja nende õhutõrjerelvad olid nõrgad. Berliini kaitsjad suutsid alla lasta vaid paarkümmend liitlaste lennukit. Ameerika õhuvägi ja Suurbritannia kuninglikud õhujõud lõpetasid linna pommitamise 16. aprillil. Nõukogude Liit jätkas ka pärast seda õhurünnakutega, et toetada linnatänavatel võitlevaid jalaväelasi. 

Ameeriklaste 3. veebruari pommirünnak Berliinile oli II maailmasõja üks intensiivsemaid. Kuigi strateegia tekitas suurt hävitustööd, oli see mõneski mõttes ebaõnnestumine – pommitamine kasvatas hoopis toetust natsirežiimile, mitte ei langetanud kaitsjate moraali. Kokku hukkus rünnakus umbes 2900 berliinlast – seda oli vähem, kui algselt prognoositi. Vigastada sai ligikaudu 20 000 inimest. Pommitamine oli tekitanud aga Berliini hoonetele tugevaid kahjustusi. Kodu kaotas hinnanguliselt 120 000 elanikku. 26. veebruaril toimunud uus rünnak jättis veel 80 000 inimest koduta.