TARTU RAHU 100: venelaste kaitse murdsid Poska tarkus ja Napoleoni konjak

Algus oli kõhklev. Kui Eesti rahudelegatsiooni laialdaste volitustega juht Jaan Poska oli end detsembri alul 1919 Tartus talle üüritud notar Rosenthali härraskorteris Rüütli 7 sisse seadnud, kirjutas ta tütar Xeniale: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti [on kindel], et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“ Vabadussõjas hukkus 6127 inimest, haavata sai sõjaväljal ligi 12 000. 1935. aastal avaldatud andmeil oli sõjakulu puhtas rahas peaaegu 91 miljonit krooni toonases rahas (võrdluseks – esimese vabariigi viimane eelarve oli umbes 106 miljonit). Rahvamajanduse kahju ei osanud keegi kokku arvutada.

Rosenthalile korterisse asudes oli Poska peamine huvi, kas kokk ikka oskab valmistada Požarski kotlette, rassolnikut ja täidetud kulebjakat. Nendega muret ei olnud. Tegelikult oli Poska hommikusöök üsna ühetaoline: suitsukala, sink, kaks muna. Ning alati kaks klaasi Napoleoni konjakit. Ka ühise õhtusöögi ajal seisis Poska ees pudel Napoleoni. Teised Eesti delegatsiooni liikmed loobusid napsist. 

Vene delegatsioon majutati Veski tänavale Eesti sõjaväelaste valve alla. Esiti oli otsustatud, et linnas võivad vabalt liikuda delegatsiooni liikmed ja sekretär Nikolai Klõško, teised vaid rühmas relvastatud sõdurite saatel. Linnaelanikke hoiatati, et nendega ei tohi sõnagi rääkida. Hiljem olevat venelaste delegatsiooni mõned tehnilised töötajad kandnud mütsimärkidel punaseid linte, mispeale 2. diviisi ülem Viktor Puskar vihastas ja keelas venelastel linnas käimise üleüldse ära – delegatsiooni liikmedki said minna püssimeeste valve all. Venelaste protesti peale teatas peaminister Jaan Tõnisson, et seda tehti just rahudelegatsiooni julgeoleku huvides. Punaste veretööd Tartus olid ju linlastel värskelt meeles. Tahetavat vältida, et keegi vägisi kätte tasuma tõttab.