MINEVIKUHETK | 30. jaanuar: Vene allveelaev uputas Läänemerel sakslaste põgenikelaeva (42)

Šveitsi natsipartei juhi järgi nimetatud Wilhelm Gustloff oli algselt mõeldud kruiisilaevaks Saksa töölistele. Laevas oli ruumi ligi 1900 reisijale ja 400 meeskonnaliikmele – kõik kajutid olid propagandistlikel eesmärkidel sama suurusega, välja arvatud üks, mis oli alati Adolf Hitlerile reserveeritud.

II maailmasõja alguses asus Wilhelm Gustloff täitma sanitaarlaeva ülesannet Läänemerel ja Norra rannikuvetes. Kui punaarmee 1945. aasta jaanuaris Ida-Preisimaal pealetungile asus, valmistusid sakslased operatsioon Hannibaliks. See tähendas Saksa sõdurite ja tsiviilelanike evakueerimist Ida-Euroopast, sealhulgas ka Eestist. 30. jaanuari pärastlõunal Gdańskist lahkudes oli ülerahvastatud laeva pardal tõenäoliselt üle 10 500 inimese, kellest ligi 9000 olid tsiviilisikud. Kajutites esinenud palavuse tõttu eirasid väga paljud põgenikud käske ning ei kandnud päästeveste.

Kuna Wilhelm Gustloff oli varustatud õhutõrjerelvadega, selle pardal viibis militaarpersonal ning see polnud märgitud sanitaarlaevana, puudus sellel rahvusvaheliste kokkulepete järgi merel igasugune kaitse. Saksa laeva märkas sama päeva õhtul Nõukogude allveelaev S-13, mille kapten Aleksander Marinesko otsustas kaitsevõimeta alust rünnata. S-13 soovis tulistada sakslaste suunas neli torpeedot, millele anti erinevad hüüdnimed: „Emamaa eest“, „Leningradi eest“, „Nõukogude rahva eest“ ja „Stalini eest“. Esimesed kolm tabasid märki, ent neljandat tabas rike ning seda ei õnnestunud välja lasta.

Wilhelm Gustloff uppus täielikult järgneva tunni jooksul. Pääseda õnnestus vaid 1239 inimesel, kelle võtsid öö jooksul pardale erinevad sündmuspaika saabunud laevad. Wilhelm Gustloffi uppumine on teadaolevalt ajaloo kõige ohvriterohkem merel toimunud katastroof. Kuigi hukkus tuhandeid tsiviilisikuid, ei liigitatud Gustloffi uppumist sõjakuritööks, sest laev oli relvastatud ning pardal viibis militaarpersonal.