Aardeid aeti taga kõikjal Eestis, et kulda pihku ja hõbedat hõlma alla pitsitada (1)

„Ei hõbedat, kulda ei leidu meie maal,“ laseb küll vana Martin Körber oma laulus kõnelda, aga rahvapärimus räägib muud: harv on see kihelkond, kus hulk aardeid küngastes-varemetes-käikudes peidus poleks. Esimese vabariigi ajal ei möödunud nädalatki, kus mõni ajaleht aardepeidikute otsimisest poleks kõnelnud. 1935. aasta sügisel põeti tõelist kullapalavikku isegi Kadriorus. Kuld jäi küll leidmata, aga hulk raudnaelu jäi ometi labida alla. Ei olnud mujalgi palju neid õnnelikke, kes võisid kulda pihku pitsitada ja hõbedat hõlma alla peita, nagu regivärss kõneleb.