MÄLESTISED ON RIIGI KAITSE ALL: Eesti sai aga esimese muinsuskaitseseaduse alles 1925. aastal, sellegi kehvakese, ja varanduseotsingud käisid öösiti hooga edasi.Foto: Aldo Luud
Eesti uudised
18. jaanuar 2020, 00:01

Aardeid aeti taga kõikjal Eestis, et kulda pihku ja hõbedat hõlma alla pitsitada (1)

„Ei hõbedat, kulda ei leidu meie maal,“ laseb küll vana Martin Körber oma laulus kõnelda, aga rahvapärimus räägib muud: harv on see kihelkond, kus hulk aardeid küngastes-varemetes-käikudes peidus poleks. Esimese vabariigi ajal ei möödunud nädalatki, kus mõni ajaleht aardepeidikute otsimisest poleks kõnelnud. 1935. aasta sügisel põeti tõelist kullapalavikku isegi Kadriorus. Kuld jäi küll leidmata, aga hulk raudnaelu jäi ometi labida alla. Ei olnud mujalgi palju neid õnnelikke, kes võisid kulda pihku pitsitada ja hõbedat hõlma alla peita, nagu regivärss kõneleb.

Pargivahid panid 1926. aastal tähele, et Rotermanni suvila (Narva maantee ja Weizenbergi tänava vahel) juures on auke kaevatud. Nähti meest ja naist, kes oraga puujuurte vahel torkisid. Kaevajad seletasid, et nad otsivad peidetud varandust. Kui vahid nad minema ajasid, tulid nad ööpimedas ikka tagasi kaevama, kuni ühel hommikul vahid märkasid sügavamat auku ja selle põhjas mingisuguse neljakandilise eseme jälge.

Edasi lugemiseks: