MINEVIKUHETK | 17. jaanuar: USA vesinikupomm läks Hispaania rannikuvetes kaduma (7)

Külma sõja ajal tiirutasid tuumalõhkepeadega varustatud USA pommitajad ümber maailma lakkamatult ringi. USA sõjavägi oli seisukohal, et ameeriklastel peab püsima esmase tuumalöögi andmise võimekus Nõukogude Liidu vastu. Niivõrd suur militaaroperatsioon tõi tahtmatult kaasa ka mitmeid ebaõnnestumisi. Pentagoni teatel juhtus külma sõja aastakümnetel üle kolmekümne õnnetuse, millega oli seotud tuumarelv. 

Tuntuim säärane katastroof juhtus 17. jaanuaril 1966. aastal. Ameerikast naasnud B-52G pommitaja üritas KC-135 tankurlennuki abil kütust tankida, ent õhusõidukid põrkasid kokku. B-52G sõitis tankurlennukile sisse, mis plahvatas – rebenes ka pommitaja kere. KC-135 pardal viibinud neli meeskonnaliiget said silmapilkselt surma, ent pommitaja seitsmemehelisest õhuväelasest õnnestus neljal ohutult langevarjuga maanduda. B-52G pardalt langes alla ka neli Mk28 tüüpi aktiveerimata vesinikpommi. Kolm neist kukkus väikelinn Palomarese lähedale, üks aga merre. Kolmest maapinnale kukkunud pommist kahes toimus maaga kokkupõrkel plahvatus, mistõttu vabanes piirkonda radioaktiivset plutooniumi. 

Peagi saabus kalurilinnakesse ligi 200 USA sõjaväeametnikku ja Hispaania rahvuskaartlast. Ameeriklased võtsid kasutusele põhjalikud ettevaatusabinõud, et radioaktiivne kiirgus neid ei kahjustaks, ent kohalikel elanikel polnud kiirguse vastu mingit kaitset. USA ametnikud eemaldasid sündmuspaigalt ligi 1400 tonni radioaktiivset pinnast ja taimkatet, mille nad kodumaale hävitamiseks viisid. USA nõustus hiljem ligi 500-le Palomarese elanikule, kelle tervist intsident mõjutas, kahjutasu maksma. 

Merre kukkunud lõhkepea jäi aga rohkem kui kaheks kuuks kadunuks. Vesinikupommi otsimisega tegeles 33 Ameerika Ühendriikide mereväe laeva. Ent isegi eksperdid ei suutnud välja arvutada, kuhu pomm võis täpselt kukkuda – spekuleeritav piirkond oli lihtsalt liiga suur. Lõpuks õnnestus uurijatel tabada üks pealtnägija, kes oli pommi kukkumist silmanud. Hispaania kaluri jagatud info abil kahandati otsimispiirkonda umbes ühe kilomeetrini. 15. märtsil õnnestus allveelaeval pomm leida ning 7. aprillil toodi see merepõhjast välja. Lõhkepea oli kahjustada saanud, ent siiski ühes tükis.