MINEVIKUHETK | 15. jaanuar: lõppes kohtuprotsess sadistliku „Buchenwaldi nõia“ üle (4)

Dresdenis sündinud Ilse töötas enne II maailmasõda raamatukoguhoidjana. 1936. aastal abiellus naine SS-lase Karl-Otto Kochiga, kes sai samuti tuntuks ülimalt sadistliku iseloomu pärast. 1937. aastal asus Karl-Otto juhtima Saksa suurimat koonduslaagrit – Buchenwaldi, mis asus umbes viis kilomeetrit Weimarist loodes. Sõjaperioodil hoiti seal 20 000 sunnitöölist.

Punapäisel ja kogukal Ilse Kochil oli Buchenwaldis luba teha kõike, mida hing ihaldas. Ta piitsutas vange, piinas neid igal moel ning sundis neid endaga seksuaalvahekorda astuma. Eriti võigas oli naise hobi – ta kogus vangide tätoveeritud nahast valmistatud raamatukaasi, kindaid ja lambisirme. Ühe vahialuse hilisema kirjelduse sõnul kutsuti tätoveeringutega isikud arstikabinetti, kus neid põhjalikult uuriti. Seejärel tapeti mürgisüstiga parimate kehamaalingutega vahialused ning neilt nüliti nahk maha.

Otto-Karl Kochi ja tema naise tegevus torkas peagi silma ka mehe ülemustele. Ka nemad arvasid, et abielupaar on Buchenwaldis üle piiri läinud. Väidetavalt oli tal ka kalduvus heal järjel olevate sakslaste tagant varastada. Ta mõisteti 1944. aastal surma. Ilse Kochi arreteerisid USA võimud 1945. aasta suvel. Ameerika sõjaväekohus saatis Kochi vangi, ent ta vabanes vaid neli aastat hiljem.

Avalikkuse pahameele tõttu algas 1950. aastal naise vastu uus kohtuprotsess, kus toodi välja tema sadistlikumad teod. 15. jaanuaril 1951. aastal mõisteti naine eluks ajaks vangi. „Buchenwaldi nõid“ üritas mitmel korral otsust edasi kaevata ning esitas armuandmispalveid, ent need lükati tagasi. 1967. aasta 1. septembril poos Ilse Koch end Aichachi naistevangla kongis üles.