Eesti

Pool sajandit tagasi Tartus avatud hittrestoran Kaunas, kuhu mindi üksnes lipsustatuna, lõpetas raju ööklubina

KAUNAS 50: Ester Jörberg meenutab legendaarse restorani hiilgeaegu (3)

Aigi Viira, 11. jaanuar 2020, 00:02
Kaunase valge hoone Emajõe veerel mõjus restoranisõpradele magnetina. Foto: Eesto Arhitektuurimuuseum
„Kui õhtu algul juhatas administraator külastajad lauda sõnadega „Tere õhtust, kallid külalised!“, siis kella kukkudes käratas ta viimastele molutajatele: „Käige minema, kuradi pätid!“,“  kirjeldab Ester Jörberg, kes töötas Tartu eliitrestoranis Kaunas baaridaamina aastast 1969. Aprillikuisest avamispäevast peale. Restoran Emajõe ääres tõusis kiiresti rahvamenukiks: efektne valge hoone meelitas päeviti kohale lõunastajad, õhtuti aga pandi lipsud ette ja õhtukleidid selga ning mindi restorani samasuguse pidulikkusega kui teatrisse. Äraminekuga ei kiirustatud, mistap ei pruukinudki administraator kella ühe paiku öösel enam teab mis roosilises tujus olla. Kord pidi majas olema.

„Restoran Kaunas oli nagu välismaa koht, mitte mingi urgas,“ sõnab Ester uhkusevarjundiga hääles.

„Kaunas oli tol hetkel Lõuna-Eesti kõige kuumem koht!“ lisab Estri baardiaamist kolleeg Bia Aun, kes liitus eliitrestorani töötajaskonnaga aastal 1975.

„Eks asukoht jõe kaldal oli hea, sest restoran ei seganud linnarahva elu ning maja oli väga hästi projekteeritud ning ehitatud,“ poetab Ester, hoone kohta, kuhu mahtusid lisaks restoranile ka baar ja kulinaariakauplus.

Baaridaamid Bia ja Ester.Foto: Erakogu

Samal teemal

Rabavalt kaunis hoone uhkeldas mitte üksnes funktsionaalsuse, vaid ka stiilse sisekujundusega. Teisel korrusel asunud restorani viis uhke trepp, mille käsipuude küljes sepistatud küünlajald, kus särasid õhtuti küünlad. Trepi naabruses oli peegelletiga punane baar, mida lahutas suurest saalist kerge vahesein. Tumedast puidust seintega restoranisaali mahtus vähemalt 200 külalist ning sellest kahe lükanduksega eraldatud kõrvalsaali veel sadakond. Kui rahvast oli rohkem, tõmmati lükanduksed lahti ja ruumid ühendati. Põrandat kattis sinine vaip, publik istus punastel toolidel ning artistid astusid kaarjale lavale, mis kiirgas säravvalgelt.

"Lisaks restoranile, baarile, kulinaarkauplusele oli nn valge saal, kus päeval tegutses söökla, õhtul ettekandjatega kohvik,“ räägib Bia. „Hiljem kohvik kadus, siis kaeti sinna vajadusel sünnipäeva- ja peielaudu. Väljaehitatud osas nn akvaariumis töötas suvekohvik, mis hiljem 1980. aastate algusaastatel ehitati ümber kinniseks ja hämaraks baariks - seinad kaeti punase tekraga. Algselt ei olnud ka restorani baar punane ja nahkne, seegi ehitati ümber 1980. alguses.“

Teenindajate kollektiiv oli kammitud ja triigitud ning nägid välja kui klantsajakirjast välja astunud sekltskond. „Ega Kaunasesse ikka väga hullu välimusega inimesi võetud ka,“ naeratab Ester. „Soeng pidi peas olema ja kontsakingad jalas! Isegi täistallaga kingad ei tulnud kõne alla. Kaunas polnud ju mingi punker, kuhu tuldi end täis jooma! Kõik pidi ses majas viimase peal olema. Ka inimesed.“

Ime siis, et sesse paika mind tormijooksuga, mitte teosammul. Ning seegi polnud ime, et Kaunase šveitserid tühise rubla või kolmeka eest restoranipääsu ei taganud. Sissepääs imedemaale maksis vähemalt sinisekarvalise viieka. „Piletid tuli ette osta kaks nädalat varem, muidu võis ilma jääda,“  räägib Ester, et Kaunase õhtud, kus astusid üles muusikud, näitlejad ja tantsijad, olid kuumad. Varieteeprogramm ei jätnud külmaks kedagi ning piletid said otsa kibekiiresti.

Kaunase hiilgeajad. Vaade maja eest. Foto: FB grupp Nostalgiline Tartu

Baaris ei saanud luuslanki lüüa

Üleöö ei pääsenud baarileti taha tööle ei Ester ega Bia. Mõlemad alustasid ettekandjatena. Bia lausa ettekandja õpilasena, kelle esimeseks tööülesandeks oli tuhatooside tühjendamine ja mustade nõude koristamine.

„Kui sul oli hea juhendaja, siis said mingil hetkel ühte lauda teenindada - tavaliselt oli kelnereil maksimaalselt viis lauda,“ kirjeldab Bia oma karjääri edenemist kuue kuu jooksul. Kui säärane kadalipp läbitud, võis agar teenindaja baaritööle pääseda. Sinna ihaleti, ehkki Estri sõnul polnud see kaugelt säherdune paik, kus naeratuse saatel luuslanki lüüa: „Rahvast oli palju, see oli pidev töö!“ Lisaks tuhisesid kõik lähikonna kaupluste müüjad ning vene turismigrupid Kaunasesse lõunale. „Väljamaalasi oli vähe, sest Tartu oli kinnine linn, kuid venelasi toodi bussitäite kaupa,“ kirjeldab Ester. Rahvast oli murdu ning koguni päevasel ajal ulatus järjekord teinekord trepist alla garderoobini välja. 

Õhtul kogunes samasugune rahvahulk, kes igatses varieteeprogrammi vaatama. „Esmaspäeviti müüdi pileteid ette, need, kel õnnestus pilet saada, said ilusasti sisse ja need, kel pileteid ei olnud, ootasid troppis ukse taga, et kuidagiviisi sisse pääseda,“ räägib Bia. Mõistagi aitasid baaridaamid nii mõnigi kord oma tuttavaid restorani sisse ning olid sestap oma ringkonnas erakordselt populaarsed tegijad. „Eks käsi pesi kätt,“ naerab Bia. „Meie aitasime inimesed restorani ja baari, teised aitasid omakorda meid.“ Ester muigab: „See oli ringmajandus ehk slikerdamine!“ 

Punastes toonides õdus baa, mis meelitas hea kohvi ning popi muusikaga.Foto: Erakogu

Defitsiitsete kaupadega oli Kaunase rahvas igal juhul hästi varustatud. Sama käis ka baari ning restorani kohta, sest juhataja Aino Mutso oli Estri sõnul ääretult agar proua, kes mõistis peenelt laveerides asju ajada. „Ainol olid kõikjal tutvused ning ta hankis lauale angerjat, silmu ja kalamarja, et restoran oleks kõrgel tasemel,“ mäletab ta, et Kaunase sakstetoas, direktori kabineti kõrval, oli suur ümmargune laud, kus võeti vastu parteitegelasi, linnavalitsuse inimesi ja tarnijaid. Laud, muuseas, kaeti kristallnõudega. Estri ja Bia sõnul oli tegu äärmiselt võimsa ärinaisena.

Baaridaamide elu polnud meelakkumine. Kui 14tunnine tööpäev otsa lõppes olid baariaamide tallad ümmargused ja jalad valutasid mis kole. Jalga puhata polnud võimalustki, sest rahvast muudkui tuli. Nii silkasidki baaridaamid edasi-tagasi, tassisid teenindamise sekka kaste, ladusid pudeleid kappi, arvutasid, suhtlesid ja suutsid kõige selle juures säravalt naeratadagi. Kaks 14tunnist päeva töötati jutti, seejärel sai mõned päevad puhata. Kuu jooksul olid baaridaamid tööl 12 hiigelpikka päeva vahetuste kaupa. Kaheseid baardiaamide paare oli kokku viis. Vastasel juhul võinuks naeratus kiiresti nutuvõruks kuhtuda. Ester: „Kui pärast ööd riidehoidu läksime, siis viiamased sammud olid nii, et peaaegu ei saanud enam jala peal seista! Valus oli!“ 

Kaunase firmakokteil niitis kohe jalust

„Meil ei olnudki ju Tartus teisi baare peale Kaunase ja Männi ning meie kõik olime need, kes said 1980. aastate alguses baaridaami või baarmani elukutse - sinnamaani olid kõik paberite järgi einelaua müüjad,“ mäletab Bia, et läbi sai tehtud eksamid.

„Õppisime seda ka, mida me praktiliselt ei saanud kasutada,“ ütleb Ester. „Näiteks maailma kokteilide koostisi - meie pidime neid kõiki oskama segada, ehkki materjale nõuka-ajal nende tegemiseks ei olnud.“ Seevastu sai iga soovija osta viina mahlaga või Vana Tallinnat šampusega, kõige levinumaid kokteile nõukogude Eestis. „Meil Kaunases oli veel firmakokteil „Vanad sõbrad“, kus oli Vana Tallinn, šampus ja konjak,“ lausub Bia. „Too kokteil niitis kohe ära!“ naerab Ester. „Mina ei julgenud seda proovidagi, aga inimestele väga hästi sobis - niikui jõid, hakkasid kohe naerma ja lõbutsema!“

Muuseas, „Vanad sõbrad“ oli ka Kaunase bändi menulugu, mida teinekord telliti ühe õhtu jooksul viis korda järjest. Laulis seda Üllar Jörberg. „Üllarit tundsid nägupidi kõik inimesed, kes kas või kord elus olid sattunud lõbutsema Tartu omaaegsesse eliitrestorani Kaunas,“ on kirjas Onu Bella rokibiograafias „Dekameron“. „Ta oli pikka aega sealse kõrtsiansambli solist ning väga lugupeetud mees. Isegi kui sa tundsid Jörbergi vaid põgusalt, hinnati sinu positsioon sotsiaalses hierarhias ümber, tavaliselt tõusu suunas. Kindlasti ei tohi mööda vaadata ka Üllari abikaasast Estrist. Seesama Kaunas oli paik, kus baaridaam Ester ja laulja Üllar kohtusid ning oma tuleviku sidusid. Estrit tunti Tartus sama palju kui Üllarit. Ta oli ja on daam kõige paremas tähenduses, tema väljapeetud imidžit kadestasid naised ja imetlesid mehed.“

Taevatrepp rõdubaari. Pärast pikemat õhtuveetmist tuli keerdtrepil hoolikalt samma valida, et mitte käkaskaela alla veereda. Foto: FB grupp Nostalgiline Tartu

Kuiv seadus sundis rahva pummeldama

Arvestades, kui populaarsed olid Kaunase baarid stipipäevade aegu tudengite seas, tundub vägisi, et üle Kaarsilla kaare jalutamised on mõneti sealsete kokteilidega seotud. „Täiesti võib olla!“ möönab Bia. Estri sõnul tehti seda tõepoolest, eriti rõdubaarist raeplatsile liikudes. Kambaga, ei muidu. „Vahepeal läks see tõesti moodi, aga üle Kaarsilla kaare ikka iga päev ei jalutatud,“ sõnab Ester. „1990. aastatel läksid moodi hoopis kaklused. Alguses meil kaklusi ei olnud, sest Kaunas oli väga viisakas koht. Ning eks moodi tulnud kakluste käigus pudeneti jõkkegi.“ 

Gorbatšovi kuiva seaduse aegu kippus pummeldamine aga sootuks üle piiri nihkuma. Toona, 1980. aastate teises pooles läks Estri ja Bia sõnul joomine hullemaks kui kunagi varem. „Kui retoran kell 12 päeval avati, tuli terve kari kabjaplaginaga jooma,“ kirjeldab Ester. „Baar täitus mõne minutiga, kohe tekkis järjekord. Alkoholi tellisid ja jõid ka need, kes tegelikult üldse ei joonud - mine tea, kas jätkub! Inimesed hakkasid keeluajal lihtsalt alkoholi rabama.“ Iga päeva jaoks oli ettenähtud kindel limiit, näiteks kast viina. Kui see otsas, polnud rohkem midagi valada. Ei aidanud palved ega rahapakid. Baaridaamid olid kindlameelsed. 

Kui Eesti vabariik tuli, muutus menurestoran pärast erastamist ööklubiks Atlantis. Vana kooli töötajaskonnale oli see liig mis liig. Tööpäevad venisid 17tunnisteks ning baariteenindajad töötasid nädal otsa jutti. Nappide unetundidega. „See oli täitsa õudne!“ ohkab Ester. „Ma ei tahaks nüüd halisema hakata, aga närvid läksid täitsa läbi. Kaunase ajal oli meil kord majas, aga Atlantise ajal öeldi, et kui veel viimased kaks joodikut seal jõrisevad, ei tohi baari kinni panna. See oli liig mis liig! Mul tuli nutt peale, ehkki ma kunagi ei nuta.“ Sel põhjusel sai lõpu ka Estri 25 aastat kestnud karjäär kunagises menurestoranis Kaunas. Lõpetas restorangi - Atlantiseks muutmise aegu sai uue ilme ka Tartu sümboliks kujunenud hoone fassaad.

Purjekujulise lavaga restoranisaal. Sel laval oli kõvemaid soliste majabändi ninamees Üllar Jörberg. Foto: FB grupp Nostalgiline Tartu

Ülejõe peen restoran murdis end ilukirjandusse

„Restoran asus kohal, kus kunagi oli olnud saar. Ja sellel saarel oli keskajal vene kaubahoov. 1578. aastal põletas Ivo Schenkenberg suure osa linnast maha, kuid Poola ajal ehitati kaubahoov uuesti üles, ja lammutati taas suuremalt jaolt 1625. aasta piiramispäevil. 1708. aastal põletati kogu linn maha. 1785. aastaks aga aeti keisrinna Katariina käsul üks jõeharu kinni ja saarest sai maismaa. Hiljem nimetati seda paika Kalaturuks. Pärast sõda oli siin täiesti tühi maa ja siia külvati muru ning istutati puud, mõni aasta tagasi aga ehitati restoran. Tema märk, punane ring sinises kolmnurgas, paistis öösel kaugele üle linna. Suurte akende tuled peegeldusid jõe vaiksel veel. Šlaagrimuusika kostis mitmesaja meetri kaugusele. Siin käisid aeg-ajalt esinemas pealinna parimad solistid. /---/ See oli linna suuruselt teine või kolmas restoran.“

Mati Unt, „Mattias ja Kristiina“

„Restorane oli Tartus viis. Esinduskõrts „Kaunas“ oli pidulikum koht, sinna lihtsalt niisama läbustama ei mindud. Šveitserid olid valvsad, ja nagu mujalgi restoranides, nõuti õhtuti lipsu (millest Mati Unt on kirjutanud oma „Mattiases ja Kristiinas“). „Kaseke“ asus Tähe tänava alguses, see oli mulle nurgatagune ja tundmatu maailm. „Tarvases“, mis paiknes kaubamaja ühes tiivas, käis osa tudengeid sõjalise õpetuse lõunavaheajal. Mitmete mu tuttavate seas oli väga populaarne raudteejaama restoran. Näiteks ajaloolaste hard core käis reeglina just seal pead parandamas (Võiks koguni öelda, et see kuulus rituaali juurde.)“

Mihkel Mutt, „Mälestused. IV, Kandilised sambad.“

„Rainer polnud kunagi õhtul Kaunase restoranis käinud, sest see oli kulukas ja sinna oli ka väga raske pääseda. Varietee tõmbas rahvast magnetina ligi, tung oli kõva ja kohad pidi kindlasti mitu päeva ette broneerima. Ukse taga käidi küll niisamagi lootusrikkalt vahtimas, aga sisse said tavaliselt ikka need, keda šveitser hästi tundis või kes talle korralikult peale maksid. Kõrtsivärkidega hästi kursis olev Vambola teadis rääkida, et ühest või kolmest rublast Kaunase uksel ei piisavatki, koguni viiekas tulevat välja käia, ja isegi siis minevat tihtipeale veel hulk aega, enne kui mõni vaba koht leitakse.“

Imre Siil, „Elu parimal aasal“

„Looklev linnatänav kulges üle silla. Vasakul, kaldapajude rea taga hakkasid paistma suure valge hoone kontuurid. Peagi seisti restoranitagusel parkimisplatsil. See oli suhteliselt uus ehitis Emajõe laugel kaldal, otse vaikselt voolava vee äärde püstitatud. Hoone modernistlik välimus ja võõras nimi Kaunas andsid paigale pisut põnevat ja välismaist hõngu. Lumivalged seinad, õhulised trepid ja suured klaaspinnad. Naist kergelt küünarnukist toetades astus Kalvi puitastmetega trepist üles. Restoranisaal oli enamjaolt tühi – ilmselt oli kellaaeg veel varajane või siis polnud tööpäeval palju külastajaid. Kelner juhatas paari aknaalusesse lauda, kust avanes suurepärane jõepanoraam. Pilt vaikselt voolavast jõest mõjus rahustavalt ja hetke vaatasid mõlemad võlutult otse akna all laiuvat vetevälja.“

Avo Kull, „Haigla“

„Tema olevat hiljem olnud Tartu restorani „Kaunas” direktor. Kuulu järgi olevat just selle restorani šveitser keeldunud Mati Unti sisse laskma, kuna ta pidi olema vaimselt ja muidu ka ohtlik mees. See olnud tema sõbra Vaino Vahingu nali, mis aitas lõppkokkuvõttes kaasa „Sügisballi” parima tegelaskuju Teo väljakirjutamiseni. Ka Undist inspireeritud filmis on šveitser kõige õnnestunum kuju. Seevastu restorani direktorist või direktoritest ei pruukinud Unt teada.“

Ott Raun, „Vaimu vend“

„Nõukaajal tunti Atlantist nimega Kaunas ja see oli koht, kuhu parteibossid ja nende käsilased kihutasid Tallinnast saati, ajama Eesti asja ehk uppuma alkoholi ja pööritama oma pekist kommunismikangelase perset sigaretitossu täis tantsupõrandal./---/Uue Eesti ajal sai Kaunasest aga üks füüsiliselt ja moraalselt vananenud peourgas teiste hulgas. Oli kaks varianti: lammutada see maha buldooseriga või renoveerida see nimest alates.“

Sami Lotila, „Tartu kevad 1996“

Allikas: Tartu Linnaraamatukogu

Kaunase stiil ja elegants hääbusid vaba Eesti tulekuga

Restoran Kaunase elegantse hoone, mis asus Tartus Emajõe vasakul kaldapealsel Ülejõe linnaosas Kaarsilla ja Võidu silla vahel, projekteeris 1962. aastal Voldemar Herkel. Hoone valmis 1969. aastal. Sesse majja mahtusid söökla, baar, kulinaariakauplus ning restoran. Samal paigal, kuhu püstitati tuliuus restoran, asus varem Eesti esimene paikkino Illusioon. Pärast valmimist kandis restoran nime Kaunas Tartu sõpruslinna Kaunase järgi. Leedumaal Kaunases asus omakorda restoran nimega Tartu. 

Aasta oli 1995, kui Kaunase restorani kõrvale loodi ööklubi Atlantis. 1999. aastal toimunud renoveerimise käigus sai endisest Kaunasest konverentsi- ja peokeskus. Ümberehituste, käigus moonutati tundmatuseni hoone algselt väga elegantne, 1960. aastate modernismi stiilis välisilme. Ümberehituse järel nimetati asutus klubiks Atlantis, mille peamiseks majandustegevuseks oli nõupidamisruumide rentimine ja pidude korraldamine. Uhkelt tegutsenud Atlantis pani oma uksed lõplikult kinni aastal 2017.

Praeguseks on hoone saanud nimeks Atlantise Maja, kus tegutseb Shaté Tantsukool oma tantsusaaliga, mis kannab nime Alexela Loomelava. Pidusid korraldatakse kunagises menupaigas tänini. Tõsi, märksa tagasihoidlikumaid, kui Kaunase või ööklubi Atlantis aegu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee