Eesti

VALVE RAUDNASKI KOLUMN: Mine metsa! 

Valve Raudnask, 10. jaanuar 2020, 11:38
Valve RaudnaskFoto: Teet Malsroos
Olin 1991. aastal sel ajal Võrumaal, kui tähistati 130 aasta möödumist „Kalevipoja „ ilmumisest. Ühel kohtumisel sattusin kuulama Aare Hõrna sõnavõttu. Aare Hõrn on mees, kes on väga palju Setumaa heaks teinud. Tema eestvedamisel hakati 1994. aastast peale pidama Setu kuningriigi päevi, mis pole üksi setude hulgas populaarsed. Vaat et veerand Eestit voolab augustis pidupaika. Ja tasubki tulla, sest ainult veel laulupeol näeb nii palju rahvariides inimesi. Sealjuures on Setu kuningriigi päevadel rahvariides nii 2-aastased kui 82-aastased.

Aga see lugu ei tule rahvariietest, vaid soovidest ja unistustest. „Kalevipoja“ tähistamise raames arutati ka, mis on tuleviku jaoks tähtis, kuidas siis „Eesti põlve uueks luua“. Seal ütles Aare Hõrn välja soovi, mis on tänaseni selgelt meeles. Nimelt soovis ta, et Eestis oleks ikka leib laual ja lapsed targad.

Samal teemal

Ilusamat ja arukamat soovi annab välja mõelda!

2003. aasta kevadel uuris Õhtuleht oma lugejate unistusi. Õige mitmed kirjutasid siis, et muude unistuste kõrval sooviksid nad seda, et jõuaksid ajalehti edasi tellida. Et on suur vahe, kas minna ajalehte raamatukokku lugema või istuda ajalehega kodus kohvitassi taga. Huvitav, kas ka 2020. aastal mahuks kellegi unistuste sekka ajaleht?

Unistused annavad pildi oma ajast. Sellest, mis on parajasti moes või millest puudust tuntakse. 2003. aasta Õhtulehe järgi unistavad nooremad arvutist ja mobiilist, vanemad sellest, et saaks kuidagi maja katuse ära parandada ja aknad vahetatud. Reisima igatsetakse siis minna Kanaaridele, Mallorcale, Egiptusesse ja Türki.

35-aastane Leena unistab ... punasest jalgrattast. Lastekodu hallidel päevadel soovis Leena, et tal oleks kunagi korralik punane jalgratas. Paraku on elu nii läinud, et kogu aeg tuleb kulutada raha toimetulekuks ning punase jalgratta ostmiseks seda üle ei jää (Õhtuleht, 15. mai 2003). Kas nüüd lõpuks on Leenal punane jalgratas? Või vaevalt ta enam mäletabki seda unistust? Sellest loost annaks novelli kirjutada!

Laste seletamatutest soovidest on Betty Alveril ilus luuletus „Tulipunane vihmavari“. Seal soovib tüdruk rohkem kui nukku ja nukutuba, rohkem kui midagi muud, „oi kuidas ma ihkasin / tulipunast vihmavarju!“.

Minu teismeea soov ei olnud imeline, vaid murelik. Tahtsin nii väga, et minu isa ja ema ikka edasi elaksid. Nende kadumise hirmu taga oli see, et paljudel

minu klassiõdedel olid vanemad vähemalt kümme aastat nooremad. Sündisin hilja aga sellepärast, et esmajoones pidi talu jõukamaks saama. Samal põhjusel lükatakse nüüdki lapsesaamine edasi.

Küllap selle noorpõlvehirmu tõttu ei tunne ma vaimustust, kui meedias kuulutatakse, kuidas keegi muretseb endale lapse hilises keskeas. Muidugi on laps vanade vanemate jaoks suur rõõm. Aga kas lapse jaoks on suur rõõm vanad vanemad? Tõsi, eluiga on nüüd tunduvalt pikenenud ja küllap ei pea ka 60-aastaste isade lapsed mõtlema meeleheitlikult, kauaks neil isa on. Ehk on vaid tülikas klassikaaslastele selgitada, et neid sõidutab kooli mitte vanaisa, vaid isa.

1985. aasta künnisel tegin koos kolleegide Evald Jõgise ja Jüri Keremiga 1. jaanuari „Rahva Häält“, kus küsiti väga mitme eriala inimeste käest nende soovide kohta. Mul on see vana leht alles ja tollane Harku metskonna metsaülem Aleksander Leemet soovis :“Ärge iialgi solvuge, kui kaasinimene ütleb teile tusameeles „minge metsa!“. Kui võimalik, minge otsemaid ja olge seal hästi kaua. Mets on rikas. Oh ei! Mitte üksi andidest- need on ka tähtsad , kuid mitte nii hädavajalikud. Mets on rikas suursugususest, rahust, vaikusest.“

See soov on aastal 2020 veel aktuaalsem kui siis. Sealjuures rohkem suursugusust, rahu ja vaikust vajaks kogu Eesti ühiskond.

2020 näeb kirjapildis ilus välja. Kui ilus see aasta tegelikult tuleb, ei me ette tea.

Kui sai setu tarkusega alustatud, siis ka lõpetagem sellega. Nimelt on neil vanasõna:“Kui teaks, kuhu kukud, laotaks õled alla.“

Aga metsa mingem tingimata!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee

;