Eesti

Frida Vinogradova, „Minu klass“. Eesti Riiklik Kirjastus 1951, 268 lk

KULTUSRAAMAT: Kirjand vabal teemal 

Villu Kangur, 10. jaanuar 2020, 11:30
Tihtipeale hakkab väga kahju, et me ei ole enam lapsed. Aga küll see tuleb kord tagasi nagunii, kui tellis meile enne pähe ei kuku või trammi alla ei jää. Võtan endale vabaduse väita, et nõukogulik pedagoogika on teinud meiega suuri imesid. Me mõistame täna asju pisut teisiti. Mitte niivõrd mustvalgelt. Aga ikkagi: vahel igatseme väga seda punast õpsi (pasta)pliiatsit.

Lühidalt öeldes: järeltulija andis hiljuti märku, et temal olla kehv pedagoog. Et keegi ei saa nende klassist aru, mida neilt tahetakse. Koligu araablanna oma kodumaale Aafrikasse tagasi! Mul kukkus aga pinal lahti, kui nägin tütre elektroonilisi uusmoodsaid poolaastahindeid pallil 8-7. Minu omaaegse mõõtkavaga võrreldes tänapäevaskaala koefitsientides olid hinded neis kahes aines tal puha viielähedased. Hästi, teen emakeeles: õps jääb ikka ja alati su haridustees süüdi. Aga mõista vahel ka pedagoogi!

Kui „Rääma ülikoolis“ õues külmetava kassipoja klassi seinakappi tõime, s*ttus see kapi täis. Puškini portreed olid seal sees ja puha. Kui meil keskkoolis konfiskeeriti esemeid, millega ei tohi koolis käia, tundus see lausa normaalne.

Kogu minu elupedagoogika on olnud lihtne: õpsid on teie jaoks, mitte teie nende jaoks! Muuseas, see on tänapäeval elu põhitõde ka mu tavatöös.

See kuramuse vaidlemine on mind vanas eas väga ära tüüdanud. Seisan kahe jalaga kõigi kinnistatud dogmade vastu. Õnneks on meie haridussüsteemis tänapäeval ka loovusõpetajad. Koolis saavad nad ehk nüüd rohkem, kui oma paps julgeb kodus köhida!

Oma noorima lapse suhtes olen ma seega nagu oma aja märk! Kustuv tempel …

Ent nüüd tsiteerin stalinlikku pedagoogi: „Armastada. Teada. Ja otsida lakkamatult igas inimeses head, õpetada lapsi ja neilt õppida. Kui sa neid armastad, siis on kõik hästi.“

Eile läksin jälle tütrega riidu. Väga vihastasin. Ebapedagoogiliselt hakkas ta mu kallal närima. Viskasin poolveganit veepudeliga, öeldes, et ta on sama loll nagu ta ema.

Miks mehed on vahel vägivaldsed? Sest liha neis keeb. Feminism ei ole aga soopoolte võrdsus. Kuna me oleme kasvatanud oma lapsed papagoideks.

Hästi! Leppisime ära, kallistasime. Aga vaadakem nüüd asja päikesevalguses. Nii palju viha, kui on praegu meie ümber, ei tekitanud ka stalinistlik ühiskond. Siis kas reedeti omasid või oldi nendega, nüüd oleme aga kahevahel.

Saan väga täpselt aru, millest pedagoog Vinogradova mulle kunagi kõneles. Olen õppinud. Kuigi mitte temalt. Puhtalt oma õpetajate kaudu. Aga üle tüki aja ei imesta: pedagoogiline anne on alati antud taevast.

Kui ma oma kirjandusõpetajate peale mõtlen: minult tuli tsitaat tsitaadi otsa, ent ju nad lugesid nende vahelt välja ka mõne mu enda mõtte. Mis polnud ehk toona pärsis paslik. Peaasi, et sulg ja möla voolas. Allavoolu, aga just oma teed …

Ent kui sellest Vinogradova raamatust kogu kohustuslik punane pask välja võtta, oli see väga hea oma aja pedagoogiline lugemine. Ka Zoja Kosmodenjanskaja oli ju kunagi väga tubli õpilane.

Aega läks, aga asja sai. Ma õppisin lugema. Kirjutama ka. Lubage, et ma skribeerin teile aga täna nii: õpetaja amet on üks kõige tänamatumaid siin ilmas. Loen seda stalinistlikku teost ja imestan: kui omaaegsed vihjed välja võtta või meie aega üle kanda, pea kõik kehtib! Tegelikult aga ei jääks sellest Vinogradova teosest järele ju peaaegu mitte midagi – puhas punane propaganda. Ent siiski: mina õppisin selle abil oma õpetajaid mõistma. Niipea, kui lugejaks sain. Kasvasin ehk tiba valesti, aga omandasin igikestvalt juurde. 

„Õnnetud inimesed, kes tuhat aastat pärast meid elavad – kui palju sündmusi juhtub selle aja jooksul ja selle kõik peavad nad ära õppima.“ Olen tundmatu Saša Vorobeikoga ajalugu korrates nõus. Õpime, kuniks jagub elu. Andku taevas mulle ka edaspidi vahelgi häid õpetajaid!

Samal teemal

8. jaanuar 2020, 21:05
Muinasjututeraapia viib stressi nii lastel kui täiskasvanuil

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee

;