Niguliste muumia jõudis Tallinnasse veel omal jalal

Tallinna vanalinn on üks kõige kummitusrohkemaid paiku Maarjamaal, põnevaid lugusid siin jätkub. Sel korral kaldun aga kummituste juurest ühe teise vahva loo juurde, mille peategelaseks on Tallinna kuulsaim muumia, täpsemalt Niguliste kiriku oma. Juba mitu aastat on Niguliste muuseum korraldanud lastele mõeldud öölaagrit, mis kannab kurjakuulutavat pealkirja „Öö muumiaga“.

Laagrilapsed saabuvad muuseumisse kella viie-kuue ajal õhtul ning tutvuvad muuseumipedagoogide käe all kirikuga, meisterdavad ja kuulavad lugusid vanast Tallinnast. Öö saabudes keeravad aga „külje maha“ Niguliste kiriku ühes hauakambris. Jah, just nimelt hauakambris, kus kodust kaasa võetud madratsitel ja magamiskottides öö mööda saadetakse ja muumiat oodatakse! Mina olen koos lastega maganud Niguliste kiriku hauakambris viis-kuus korda, mu uni on olnud alati suurepärane ja ega lastelgi kehvem pole olnud. Kes see salapärane muumia siis aga on, kelle järgi öölaager oma nime on saanud?

Niguliste muumia CV

Vanas Tallinnas oli ilmselt vähe neid, kes oma silmaga oleks mõnd muumiat näinud. Küll oldi muumiatest Tallinnas varem kuuldud, peamiselt tänu muumiaessentsile, mida Tallinna Raeapteegi lettidelt võis leida. Mille vastu muumiaessents aitas või millele tervendust pakkus, ei oskagi enam tänapäeval öelda, kuid küllap valmistati see mõnest muumia ihuliikmest. 

18. sajandil sai Tallinn päris oma muumia, keda ka Liivimaa muumiaks on nimetatud. Küll aga ei tulnud ta siia tavapärast teed pidi mõnest Egiptuse hauakambrist, vaid hiljem muumiaks saanu saabus siia omal jalal.

Hertsog Charles Eugène de Croy (ka Charles Eugène de Croÿ ja Carl Eugen de Croy) sündis 1650. või 1651. aastal Tallinnast päris kaugel, Belgias Roeulxis, ning elas teel Tallinna seikluslikku elu.