Kaevurielu argipäev: varingud, plahvatused, lämbumised...

Eestimaa rahvuslikku maavara põlevkivi hakati maapõuest ammutama üle saja aasta tagasi. Esialgu käsitsi ja ohvriterikkalt, seejärel juba masinate abil ning aina professionaalsemalt. Sellest hoolimata pole kaevuritöö loomuomast ohtlikkust kaotanud ning veel tänapäevalgi on harvad need aastad, kui keegi poleks viga või surma saanud.

Tööstuslik põlevkivi kaevandamine Eestis nägi ilmavalgust aastal 1916. Esimese põlevkivikaevandusena hakkas 1922. aastal tööle Kiviõli kaevandus. Selle järgnesid kohe Kohtla, Sonda, Kukruse ja teised.

YIT Infra Eesti AS mäetööde juht Heini Viilup ütleb, et aja jooksul on kallihinnalist kraami välja toodud juba üle miljardi tonni.  „Võib teha järelduse, et Eesti on mäetööstusriik,“ lausub mees, kes lõpetas 1976. aastal tolleaegse Tallinna polütehnilise instituudi mäeinstituudi ning on sellest ajast saadik oma elu kaevandamisele pühendanud. Peamiselt põlevkivile.

Ammuste aegade tehnoloogiast kõneldes kasutab Viilup peamiselt ühtainust omadussõna: primitiivne. „Töö käis suuremalt jaolt käsitsi ja siis tulevadki õnnetused.“