Kolmas küüditamislaine 1951: paljudel polnud aimugi, miks just neid jehoova tunnistajateks peetakse

Kui 1941. ja 1949. aasta küüditamisi teavad kõik, siis 1951. aasta väljasaatmine on pea täiesti nende varju jäänud. Ometi ootasid loomavagunid siis ligi 300 erilist eestimaalast. Miks just neid? Silvi Vahermaa (86) mäletab 1951. aasta 1. aprilli imehästi.

Kevadest hoolimata võimutses talv veel täiel rinnal ja tänavaääri palistasid kõrged lumehanged. Silvi, Tallinna 22. kooli õpilane, nautis parajasti muretult koolivaheaega, kui toimus sama, mis tuhandetes kodudes kahel korral varemgi oli juhtunud: uksele prõmmisid tundmatud mehed ja käskisid kiiresti pakkida nii palju asju, kui ise tassida jaksavad. „Teid saadetakse välja,“ teatasid nad karmilt.

Silvi kamandati koos neli aastat noorema poolvenna Arvo, ema Elena, kasuisa Johannese ja vanaema Akiliinaga veoautole. „Adjöö, kool, sellega on siis kõik,“ mõtles Silvi mornilt, kui autokastis oma koolimajast mööda rappus.

Pere oli vapustatud ega mõistnud, miks neid ära viidi. Tõsi, ema oli kunagi naiskodukaitsesse kuulunud, aga kui kaks varasemat küüditamist olid neid säästnud, mispärast siis nüüd järsku … „Me ei osanud mitte midagi mõelda,“ meenutab Silvi.