MEES, KES TEADIS LIIGA PALJU: kõrgseltskonnas liikunud Georg Lurich paljastas spioonide võrgustiku ja ta jõuti Venemaal surmagi mõista

Georg Lurich, üks vägevamaid, aga ka müstilisemaid tegelasi Eesti jõu- ja vaimuilmas, suri Armaviris tüüfusesse. Aga miks ta üldse 1920. aasta jaanuaris ehk sada aastat tagasi mööda Lõuna-Venemaad rändas, liiatigi ajal, mil sealmail möllas kodusõda ja Eesti end juba iseseisvaks oli kuulutanud? „Võime julgelt öelda, et meie rahvuskangelane oli üks esimese maailmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi, osaline kõige kõrgemas poliitikas,“ väidab temast raamatu „Lurichi sõda“ kirjutanud Paavo Kivine. „Kokkuvõttes oli see täismõõduline salasõda.“

22. aprillil 1876 Väike-Maarjas sündinud Georg Lurich ja tema pikaaegne kaasvõitleja, 11. augustil 1881 Kolga mõisas ilmale tulnud Aleksander Aberg olid elukutselised jõumehed. 20. sajandi algus oli ju aeg, mil jõu- ja ilunumbreid, sealhulgas maadlust, hindas publik väga kõrgelt ning parimatele maksti ka kenasti tasu. Ainult et uut publikut otsides tuli raskejõustiklastel aina linnast linna ning vahel ka riigist riiki rännata.

Nii Lurichi kui ka Abergi tippaastad ulatuvad ühtlasi aega, mil Venemaa koondis võttis juba osa olümpiamängudest. Oli Lurich ju alles 36-aastane, kui Martin Klein 1912. aastal Stockholmist legendaarse hõbeda tõi. Aga oma jõu raha eest näitamine ning amatöörsport hoiti sel ajal kindlalt lahus ning meie „ilmameistritel“ ei tulnud ilmselt mõttessegi Venemaa olümpiakoondisse pürgida.