Vabadussõja Kehra lahingu monumendi avamine ja lahingu taaskehastamine.Foto: Heiko Kruusi
Eesti
3. jaanuar 2020, 00:13

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Vabadussõja rinnetel saabus vaikus (2)

Täna 100 aastat tagasi kell 10.30 hommikul lõppes sõjategevus Vabadussõja rinnetel. Juba mõni päev enne seda oli kuulda vaid harva püssituld, sest kõigil oli teada, et vaherahuleping on juba 31. detsembri õhtul kell 19.37 meile vastuvõetavatel tingimustel alla kirjutatud ja sellel, et vaherahu kohe kehtima ei hakanud, oli vaid üks põhjus: teade pidi minema Moskvasse ja sealt jõudma korraldused tagasi rindele. Polnud ju teada, mida sealsed seltsimehed Tartus tehtud järeleandmistest arvavad. Nii tuli paar päeva viivitada, kuigi oli selge, et punaväel pole lahingute jätkamiseks enam jõudu.

Vaherahuleping nägi ette, et sõjategevus lõpetatakse esiti seitsmeks päevaks. Selle aja möödudes oli mõlemal poolel õigus 24tunnise etteteatamistähtajaga leping üles öelda. Kui seda ei tehta, siis pikeneb vaherahu automaatselt. Vägede ümbervedamine ja uuestigrupeerimine oli vaherahu ajal keelatud. Ka ei tohtinud rindejoone taga õppelaskmisi pidada vähem kui viie kilomeetri kaugusel.

Vaherahu täitmist pandi valvama kaks komisjoni, milles mõlemalt poolelt oli kolm liiget. Üks vaatles rinnet Soome lahe ja Oudova vahel, teine sealt edasi kuni Kudepini – see on jõgi Petseri lähedal praegu Venemaal ja Lätis, kuid vaherahutekstis oli muidugi täpsuse mõttes jutt samanimelisest karjamõisast, mis hilisema rahuleppe lisaprotokolliga jäigi piirialaks Eesti ja Venemaa vahel.