Foto: Andres Varustin
Juhtkiri
29. detsember 2019, 18:52

Juhtkiri | Kas seisus kohustab osalema presidendi vastuvõtul? (124)

Poliitiku otsuses mitte osaleda vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul ei ole midagi erakordset. Hästi on meeles isamaalasest riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa loobumine Toomas Hendrik Ilvese kutsest, sest viimane ei passivat eraeluliste valikute tõttu enam moraalse kompassi rolli. Toona ühinesid protestiga nii osa Isamaa fraktsioonist kui ka EKRE fraktsioon.

EKRE juhtpoliitikud on riigi sünnipäeva õhtusele ametlikule osale vastandudes kasu lõiganud pikemaltki, korraldades 24. veebruaril traditsiooniliselt tõrvikurongkäiku, millel osalemiseks pole kellelgi vaja kutset. Presidendi vastuvõtule on elitaarsust, liigset toretsemist ja kõmulisust ette heitnud mitte üksnes kutsutud ise.

Nii on ütlematagi selge, et ka peaministril on samasugune õigus nagu igal teisel eestimaalasel veeta riigi sünnipäev pere ja sõprade keskis. Keegi ei kahtlegi, et tiheda töörütmiga Jüri Ratas soovib ja vajab rohkem aega oma laste seltsis. Ent usutav ei ole, et koolivaheaeg on tõesti ainus põhjus, sest vastuvõttudel pole Ratast nähtud – ka augustis roosiaias – alates ajast, kui pingeid Stenbocki ja Kadrioru vahel ei anna varjata. Ratas pole ju uus Savisaar, kes põhimõtteliselt ei käinud vastuvõttudel – vastupidi, see samm on märkimisväärselt ebarataselik. Selles seisnebki Ratase leebe väljaütlemise tegelik sõnum.

Varjamatult ühemõtteline on aga EKRE-lasest rahandusministri Martin Helme avaldus, et vastuvõtule pole minemas tema ise ega mõni teinegi minister – põhjuseks just kutsuja isik. Kui mitte muud, siis sellest ja ka varasematest väljaastumistest võib järeldada, et üha enam tajutakse vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõttu ja seal osalemist mitte kui austusavaldust riigile, vaid eelkõige riigipeale. See ei peaks nii olema. Ent kelle astuda on esimene samm, et see nii enam ei oleks?