Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Lenin kadus Narvast jõulude eel (3)

Eesti oli juba paar aastat uuesti iseseisev olnud, Lenini sambad kõikjalt maha võetud, aga Narvas seisis suur juht ja õpetaja toekal alusel kokku oma pealt kaheksameetrises ilus ja saatis käeviipega rahvast helgesse tulevikku. Nii juba 1957. aasta sügisest, tollastest oktoobripühadest saati, kui skulptor Olev Männi töö üles seati.

„See on ebanormaalse linna tunnus. Kui inimene ületab Venemaa poolt piiri ja näeb Leninit, siis arvab, et on ikka alles Venemaal, mitte aga Eestis,“ kurtis toonane rahvastikuminister Peeter Olesk. President Lennart Meri oli veelgi otsekohesem: Narva pole normaalne linn, kui seal seisab mälestusmärk süfiliitikule.

Narva võimud aga kõhklesid, kuni 21. detsembri varahommikul asi lõpuks ette võeti. Mitte et linlased või vähemalt osa neist sellega rahul oleks olnud. Leninit püüti juba nädalapäevad varem maha võtta, aga kellegi kuri käsi oli kraana kütusepaaki vett valanud ja see ei läinud käima. Uue katse ajal oli ilm küll külm ja tuuline, aga kuju mahavõtmist oli tulnud palju rahvast vaatama. Mõni karjus protestilauseid, mõni koguni nuttis.

Töö algus viibis tunni jagu. Kraana oli juba teel välja surnud ja protestis ka Lenini juures, kuni vesi taas diislist kätte saadi. Siis ütles tal üks seade üles. Ja kui Leninile lõpuks trossid taha pandi, kulus veel hulk aega ja vaeva, kuni kuju graniitaluselt üles tõusis.