Eesti

Tõnis Erilaiu autorikülg

Eesti boheemluse varane palang: elu nautiv Siuru  (1)

Tõnis Erilaid, 21. detsember 2019, 00:01
Siuru kuuik: Ees Johannes Semper, Artur Adson, Marie Under, taga Henrik Visnapuu ja Friedebert Tuglas.Foto: Rahvusarhiiv
„Meeletuses suudlen sind ma – joobund tulle millest hõõgub sinu brongsist keha läbi saja põlve mulle – oled tõusnud eha varaoni tütar uus,“ kirjutab Henrik Visnapuu ühes veel Siuru-eelses luuletuses 1914. aastal ilmunud kurikuulsas mürkrohelisel paberil manifestis „Roheline moment“. Momentistid olid vahest esimesed boheemluse kuulutajad Eestis. Boheemlastega liitunud alalhoidlik maamõõtjast värsisepp  Artur Adson parafraseeris hiljem Eduard Vildet: mis kassile on baldrian (palderjan), see eestlasele Euroopa. Ja siis tuli Siuru.

Eesti tuntuim naisrevolutsionäär Marta Lepp andis nende boheemlusele oma hinnangu 1927. aastal ajalehes Waba Maa: „1917. aasta sügiseks oli neid kogunenud kuus Estoonia teatri esiloožis ja peenema restoraani laua taga. Kuus, kelle hälle luulemuusa liigutanud, nende otsadele vajutanud surematuse märgi ja asetanud kõrgemale labasest massist. See väljendus üleolevas žestis, põlglikus ilmes, parajal juhusel ka vänges sõnas oma madala väiklase ümbruse vastu. Need olid esimesed Eesti teadlikud boheemlased. Esimesed, kes tutvustasid Eesti „võhikseltskonnale“ Lääne-Euroopa boheemlaste kombeid. See boheemkultuur on Pariisi kohvikust Rotonde värskelt importeeritud.“ 

Samal teemal

Ta muidugi eksib. Vaid paar Siuru liiget oli tol ajal Pariisis käinud ja boheemlaslikus Rotonde'is istunud. Teised olid pigem kodukootud elunautijad, istunud oma palangus külatüdruku aidauksel nagu August Gailit „Ekke Mooris“, selles Toomas Nipernaadi hilises järeltulijas: igatsesin kaua sinu järele, olen purjus su huulte kuumusest, või palju varasem Henrik Visnapuu („Kui kuurdub armulill“): suud surunud su käele helluden su ette.

 Marta Lepp jätkab: „Saada tunnustatud boheemlaseks ei olnud igal lihtsal surelikul võimalik. Selleks pidi olema varustatud eriliste hingeomadustega – osata mitte sarnaneda harilikele kodanikele kõnes, käitumises, kombeis. Boheemlik jutt pidi hoopis teistsugune jutt olema, flirt, mitte mõni matslik ehalkäimine ega boheemlik armastus tohtinud olla naiivne abielu eelmäng. Boheemlane ei tohtinud olla väiklane pennikoi. Ta pidi olema suurejooneline pillaja ka siis, kui polnud pennigi taskus. Seepärast ei sobinud neile ka meie matslik-väikekodanlised kõnetamised. Oli vaja leida sääraseid, mis omased suurilma suurtele. Seepärast ülendati Marie Under printsessiks, Artur Adson paažiks ning Henrik Visnapuu vürstiks. Teistele nii kõrgeid tiitleid ei jagatud. August Gailit oli Ge ja Johannes Semper Asm. Friedebert Tuglas jäi kõnetamisnimestki ilma. Tegelikult  oli vaid üks boheemlane nende seas – August Gailit, „santlaager“, nagu ta ise end eesti keeles nimetas.“

Patustamine – julge ja teadlik 

Siuru tahtis olla 1917. aasta revolutsiooniline hüüe. Julge ja  otsekohene, võtab Lepp kokku. „Ei olnud seni meie luule nõnda paljastanud intiimsemaid tundeid,“ ütles ta „Milleks silmakirjalikkus, patustada salaja ja rahva ees mängida vaga variseri? Siuru julges avalikult oma pattu tunnistada, teha julget pattu, teha seda teadlikult.“

 Aga Richard Roht oli Postimehes juba 1919. aastal kuulutanud, et seisab praegu tülgastanult Eesti boheemkonna varemetel. Ja varjunimi A. J. avaldas samal aastal Postimehes kirjutise „Natuke meie boheemist“: „Meie boheem ei ole midagi loomulikku, sellepärast ei või temast ka midagi kestvamat sigineda... Kahtlemata on meil palju puudustkannatavaid kunstnikke. Aga just meie Werneri (kohviku) kirjandusline boheem ei ole kellegi boheem, vaid läbi ja lõhki väikekodanline salkkond kirjanikka. See boheemkond ütleb küll, et tema seltskonna lohemadudest kõrgel üle olla, aga tegelikult seda lohemadu austab, tema lugupidamist ja kiitust igatseb, igast laitvast otsusest end tunneb solvatud olevat ja selle üle põlgava õlakehituse asemel sõimama pistab. Sellele boheemile on väikekodanlus nii kallis, et tema kunstimaitset korrigeerida katsub isegi mädamunadega.“

Tartu boheemlaste relvaks olid olnud tõesti mädamunad, vile ja trampimine, kui nad segasid Soome tantsupaari Onny Gabrieli ja Maggie Gripenbergi esinemist. Said ise küll kolki, kuid võisid oma väikekodanlusevastase protesti kordumatul moel esile tuua.

1928. aastal käis Postimees Tartus boheemlasi otsimas, kuid Albert Kivikas tunnistab, et kirjandus liigub kainenemise tähe all, tuleb elule lähemale ja muutub reaalsemaks. Oskar Lutski kinnitab: ei oleks kuidagi mõeldav, et õhus hõljumine ja armatsemine rahuldaks tänapäeva lugejat. „Ei, see oleks otse tujurikkumine, kui inimesele, kes päev otsa peab vihtuma heinakaarel, kujutatakse suvitajate armatsemist ja mõnulemist!“ 

Ainsana tegelikuks boheemlaseks tituleeritud August Gailit hoidub küll piinlikult kainenemisest ja elulähedusest rääkimisest, aga Henrik Visnapuu rõhub oma vastustes hoopis isamaalisusele, mille Noor-Eesti (Siurut ta ei meenuta) oli pannud veto alla. Kodumaalüürika on eluline ega ole sugugi tagurline, arvab ta. 

 Hiljem on ka Märt Laarman sähvanud, et ega meil boheemkonda ei ole, ja vihjanud Gailitile: „Ega see veel mingi boheemlus pole, kui Otepää lagendikule ilmub, kohvitass käes, pikk mees ja hirnub täiest kõrist naerda, et enesele tähelepanu tõmmata.“ 

Tõsi, ajalehtedes sai ikka boheemlaste kohta uudiseid kirjutada. 1937. aastal näiteks sellest, et Tartu boheemlased kolisid inspiratsiooni jumalikku sädet otsima positiivse ajavaimu küünistesse sattunud Ko-Ko-Kost (Kolme Koopa Kohvik) tagasi Wernerisse ja Tallinnas kurdeti, et varasem boheemlaste lemmikkohvik Feischner on nüüd nendest tühjavõitu.

Noorsoo iidoliks sai tantsumuusika

Tollane koolide peainspektor Märt Raud ütleb: „Boheemluse teerajajaiks oli osa kirjanikke ja kunstnikke, kes panid maksma elu nautimise romantika. Kuid Eesti viimine Euroopasse osutus neile siiski raskeks ettevõtteks. Meistritest õnnelikumateks osutusid sellid ja õpipoisid. Neil ei olnud vaja pingutada jõudu. Ihaldatud taevariik tuli nende juurde ise ilma palumata. Euroopa tähtsamaks esindajaks osutus hoopis moodsate tantsude õpetaja. Uute tantsude sammud baseerusid erootikal ja mehe omandusõigusel ning omasid jõulise rütmi. Need vastasid noorsoo pärastsõjaaegsele hingelaadile, levisid ruttu ja jõudsid peagi ka Eestisse. Ülimaks kooliks osale noorsoost said nüüd tantsukursused. Siin õpiti peent ajaviitejutuajamist ja rajati tee vabale käitumisele.“

Tänapäeva uusboheemluse kohta on Tallinna ülikooli professor Airi-Alina Allaste märkinud: „Uusboheemlane on nädalalõpul boheemlane, igapäevaelus võib aga olla näiteks edukas ärimees. Klassikaline boheemlane vilistab ühiskonna normidele ja elab oma väärtushinnangute järgi, uusboheemlane püüab olla ka nii-öelda etableerunud ühiskonna reeglite järgi edukas. Tänapäeval püüab suur osa noori intellektuaale ja loominguliste püüdlustega inimesi neid pooli omavahel kombineerida.“

***

Boheemlaste ristiisa

Henry MurgerFoto: Wikipedia

Koolitee juba 13aastaselt jätnud prantslane Henry Murger sai kuulsaks oma raamatuga „Scenes de la boheme“, milles kirjeldas niisuguste vaimuinimeste ja noorte elu, kellel on küll kultuurimarssali kepp ranitsas, aga kes väliste tingimuste tõttu olid sunnitud elama vaesuses ja pidevas eluvõitluses. Neil oli aga visadust võidelda kivistunud ellusuhtumistega, hämmastada väikekodanlust igal sammul oma elu ja teostega. „Peaaegu niisama nagu vanasti peab igaüks, kes pühendab ennast kunstile, kõigepealt boheemlase teele astuma,“ väitis Murger, olles ise täies andumuses üks XIX sajandi tuntumaid boheemlasi. 

***

Marta Lepp

Marta LeppFoto: Filmiarhiiv

Vabaarmastuse oreool kattis Marta Leppa, kelle enda sõnul peksis tema püha neitsiau üle keelt kogu Tallinna seltskond. Juba noorelt mässajaks saanud neiu sai sõdurite kuulist pihta 1905. aasta revolutsiooni ajal 16. oktoobri meeleavaldusel Uuel turul, kust rahvas ta kätel ära kandis ja kuuldavasti pandi haiglas tema palati juurde relvastatud valve. Hiljem hullusid Riia vanglas poliitvangid, kui said teada, et ka kuulus Marta Lepp istub seal. Seejärel põgenes ta Siberist, 1917. aastal lammutasid madrused Paksu Margareeta müüre kuulduse peale, et seal istub vangikongis Marta Lepp (mis oli paraku vale). Hiljem oli ta Tallinnas õpetaja, toimetas taarausuliste ajakirja ning kirjutas raamatuid Sophia Vardi nime all.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee