AJALOO VÕIKAMAD MÕRTSUKAD | Põetaja Jane Toppan soovis tappa võimalikult palju inimesi (2)

Jane Toppan ehk sünninimega Honora Kelley sündis 1854. aastal Bostonis Iiri immigrantide perre. Nagu paljudel teistel mõrvaritel oli ka temal ebastabiilne lapsepõlv. Tüdruku ema Bridget suri peagi tuberkuloosi ning isa Peter oli paadunud joodik, kes kasutas tihti Honora vastu vägivalda. Kohalikud nimetasid meest „Hullumeelseks Kelley'ks“ ning levisid kuulujutud, et ta õmbles lausa ühe oma silmalau kinni. 1863. aastal viis isa oma kaks nooremat tütart lastekodusse ning ei kohtunud nendega enam kunagi.

Noore Honora võtsid mõni aasta hiljem enda hoole alla Lowellis elavad Toppanid, kelle juures ta teenijaks hakkas. Kuigi perekond teda ametlikult ei lapsendanud, võttis Honora nende perekonnanime – temast sai Jane Toppan. Koolis oli ta edukas nii õppimises kui ka teiste lastega suhtlemises. Jõukas peres kasvas ka tütar Elizabeth, kellega Jane hästi läbi sai. 18aastasena lõpetas Jane Lowelli keskkooli, ent jäi Toppani teenistusse. Pereema surma järel võttis Elizabeth majapidamise üle ning suhtus Jane'i kui teenijasse, ehkki leebemalt kui eelmine perenaine. Kui Elizabeth kohaliku kiriku diakoniga abiellus, pidi Jane tekkinud konflikti tõttu majast lahkuma.

1887. aastal alustas Jane Toppan põetajana praktikat Cambridge'i haiglas. Tal oli seal palju sõpru ning naine meeldis algselt inimestele. Arstid pidasid Jane'i üheks parimaks õeks, kes asutuses töötas. Ta teenis sõbraliku ja avatud iseloomu tõttu hüüdnime „Lõbus Jane“. Põetajale meeldis aga kuulujutte rääkida ning valetada – vabal ajal jõi naine suurtes kogustes õlut ja jutustas ebasündsaid nalju. Samuti varastas ta haiglast väikseid esemeid ning tundis surnukuuri vastu ebatervet huvi. Toppani kaaspraktikandid meenutasid, et naine oli mitu korda maininud, et tema arvates pole mõtet vanu inimesi elus hoida.

Toppan sõbruneski tavaliselt eakate ja väga haigete patsientidega, kelle peal ta jõletuid eksperimente läbi viis. Nimelt manustas ta patsientidele opiaate ning jälgis, kuidas see nende närvisüsteemi mõjutab. Hiljem väitis Jane Toppan, et ta tundis patsientide surmalähedasest olekust ja surmast seksuaalset naudingut. Sageli oli naine uimastatud isikutega koos voodis lamanud ning nende eluküünla kustudes patsiente tugevalt emmanud. Mitu patsienti mürgitas Toppan ka uues töökohas Massachusettsi üldhaiglas, kust ta vähem kui kahe aasta jooksul vallandati. Otseselt ei jõudnud keegi tema saladusele jälile.

1895. aastal hakkas Toppan eraõena tegutsema. Siis sai alguse ka tõsisem tapmislaine. Samal aastal mürgitas ta mitmete patsientide kõrval ka talle korteri üürile andnud majaomanikud ning mõned aastad hiljem oma n-ö kasuõe Elizabethi. Jane üritas seejärel Elizabethi diakonist meest endale võita, ent see ei õnnestunud, mistõttu proovis naine ravimite üledoosiga endalt elu võtta – mis samuti luhtus.

Jane Toppani viimasteks mõrvadeks jäi 1901. aastal sooritatud võigas kuritöö, mille käigus tappis ta eaka Alden Davise kogu perekonna. Sugulased kahtlustasid kuritööd, sest kõik neli pereliiget olid olnud võrdlemisi hea tervise juures. Politseiuurimise käigus selguski, et vähemalt Aldeni ühe tütre oli tapnud morfiini ja atropiini üledoos. Lahangu tulemus viitas põetaja julmale kuritööle.

Võimud arreteerisid Jane Toppani 1901. aasta oktoobri lõpus. Järgneval suvel toimus naise üle kohtuprotsess, kus ta oma kuritööd üles tunnistas. Toppanile omistati 31 mõrva, ent see arv võis naise enda sõnul ulatuda lausa sajani. Toppan selgitas, et mõrvade taga oli teismeliseas läbielatud pettumus – Jane'i poiss-sõber oli neiu 16aastasena maha jätnud ning teise tüdrukusse armunud. „Kui ma oleksin olnud abielunaine, poleks ma tõenäoliselt kõiki neid inimesi tapnud,“ sõnas Toppan süüpingis. Vandekohus otsustas, et mõrvar on vaimselt haige ning teda ei saa seetõttu süüdi mõista. „Lõbus Jane“ saadeti Tauntoni vaimuhaiglasse, kus ta elu järgnevad aastad veetis. Eakaid patsiente mõrvanud Jane Toppan suri 1938. aastal.