Üks 19. sajandi tuntuim Ameerika põliselanik oli Tatanka Iyokate ehk Istuv Pull, kes tundis juba noorena angloameeriklaste vastu põletavat viha. Sügavalt traditsioonidesse uskuv indiaanlane uskus, et valged inimesed alahindavad Sioux' (siuu) hõimu jõudu ning see viib lõpuks võõrvallutajate kaotuseni. Istuva Pulli võitlusstrateegiad olid pigem kaitsva kui ründava loomuga. Siuud soovisid, et neid rahule jäetaks, ent ameeriklased huvitusid aina enam nende maast, mistõttu indiaanlased valitsuse poolt määratud reservaatidesse suunati. Istuv Pull sellise ülekohtuga ei nõustunud ning alustas vastuhakku. Esmalt purustasid siuud kuulsas Small-Bighorni lahingus kindral Custeri 7. ratsaväe.
Teades, et ameeriklased ihkavad kättemaksu, suundusid siuud Istuva Pulli juhtimisel neljaks aastaks Kanadasse. Nälg ajas nad tagasi lõunasse, kus indiaanipealik end võimudele üles andis. Siuud määrati Lõuna-Dakotas asuvasse reservaati, kus Istuv Pull märkimisväärse mõjuvõimu säilitas. Indiaanlaste kontrollorganisatsioon Ameerika Ühendriikide Indiaanipolitsei (USIP) kartis, et mehe populaarsus viib uue ülestõusuni. Sellist arvamust kujundas spirituaalne liikumine Vaimutants. Ametivõimud uskusid, et selle liidrina tegutseb just nimelt Istuv Pull, ent nii see polnud. 1890. aasta detsembris saatis agent James McLaughlin politseinikud indiaanipealikku vahistama.
Võimuametnikud saabusid 15. detsembri varahommikul Grand Riveri ääres asuvasse hurtsikusse, kus Istuv Pull magas. Nad lootsid ta võimalikult vaikselt minema toimetada, ent 59aastane indiaanipealik keeldus lahkumast. Tüli meelitas kohale ka teisi indiaanlasi. Üks noormees ähvardas politseinikke ning järsku tulistas keegi üht korrakaitsjat. Ka politsei avas tule ning esimesena tulistati Istuvat Pulli rindu. Veel suri 12 indiaanlast. Kaks nädalat hiljem surus ameeriklaste sõjavägi veriselt Vaimutantsu liikumise maha.
Kommentaarid