Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Aavik uute sõnade eest raha pakkus

Kaja kirjutab 7. detsembril 1932 seda teost refereerides enamasti küll, kuidas uuenduste pärast ägedalt piike murravad Aavik ja (Johannes Voldemar) Veski, kellel õnnestus takistada ü asendamist y-ga ja ka Aaviku tet-lõpp (näit tapet loom) suruti nurka. Aavikul olid aga uued uudsused käepärast: näiteks sõnas äkilisuses sobiks tema meelest -isv lõpp – äkilisv – ja mujal jälle -nue – saanue oma jalgele läks mees korraga uhkeks. Aaviku põhimõte oli keele ilu tagamine isegi siis, kui ajalooliselt vähem õigele normile tuleks eesõigus anda. Näiteks hää ja pää hea ja pea asemel.  Või samal moel sääl (seal), pääl (peal). „I-mitmus on  tähtsaim ja tagajärjekaim keeleuuendus üldse,“ ei väsinud ta kordamast. 

Kaja räägib, kuidas noortele mõeldud keeleuuenduslikul loengul innustas Aavik neid keeleloomele. „Kakssada uut, täiesti uut tüvisõna, on veel vaja luua. Alles siis vast jõuame nii kaugele, kui praegu on soome keel. Looge! Maksan kümme krooni hea sõna eest,“ lubas Aavik, lisades juurde oma peamise mõtte: „Vanaisalt-isalt päritud keel ei vasta enam pojapoja maitsele ja vaimsusele!“

Eks ta ole. Tänapäevases keelekasutuses on juba hea näitena käsk „vajuta save“.